Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kuidas juhuse läbi Tallinna sattunud noormehest sai Siberi luterlaste piiskop

18.06.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Vsevolod Lõtkin pärjati nelipühal Tallinna Toomkirikus EELK Teeneteristi I järgu ordeniga. Esimest korda sattus ta aga Eestisse 1987. aastal ja võib öelda, et päris juhuslikult.

Tegelikult tahtis luterlasi otsiv Siberi noormees hoopis Leningradist Riiga sõita, aga et Riia rongile pileteid ei olnud, ostis ta pileti Tallinna. Kes teab, kuidas kõik muidu oleks läinud, arvab ta nüüd ise.
Põline siberlane Lõtkin tuli Tallinna, et siin ristitud saada. «Leidsin vanalinnas kiriku, mille uks oli lahti – see oli Püha Vaimu kirik. Sain jutule kõigepealt kiriku valvuriga, rääkisin talle, et mulle meeldib Tallinn ja mul on väga kahju, et Eesti on okupeeritud.» Kirikumees soovitanud siberlasel ikka õigeusu kirik üles otsida, Lõtkin aga selgitanud, et tema tuli siia just luterlasi otsima.
Miks küll ometi? «Sellepärast, et ma olin juba kaua püüdnud endas usuküsimustes selgust luua,» räägib nüüdne piiskop. «See oli aga nõukogude ajal üsna raske. Lugesin, mis ma vähegi kätte sain, ja mus tekkis arusaam, et luteri kirik on mulle kõige lähedasem.
Siberis oli luterlasi leida üsna raske, muidugi. Seal elas sakslasi, kuid infot nende kohta polnud. Esialgu ma püüdsin Siberis luterlasi isegi otsida, näiteks sõitsin Omskisse, kus pidi neid olema. Kui püüdsin teadetebüroost luterlaste kohta infot saada, sain lihtsalt sõimata. Mulle hakati selgeks tegema, et mis ma õige mõtlen ja Jumalat pole olemas jne.» Lõtkin jätkas mõned aastad tulutult oma otsinguid ja jõudis lõpuks äratundmisele, et parim viis luterlastega kontakti astuda on sõita Baltikumi.

Katekismusega Balti jaamas
Ent tagasi Püha Vaimu kiriku juurde. Valvur soovitas tal järgmisel päeval tulla, siis olevat kohal koguduse õpetaja abikaasa. Sirje Kiivit ütles esimesel kohtumisel, et Lõtkin on õige valiku teinud, sest protestantism on haritud inimeste religioon. See fraas on Siberi piiskopil meeles tänini.
Püha Vaimu õpetaja Jaan Kiivitiga kohtus ta paar päeva hiljem. «Ööd veetsin ma Balti jaamas koos sealse kireva seltskonnaga, sest olin vaene poiss. Õpetaja Kiivit kuulas minu jutu ära, andis mulle vene- ja saksakeelse katekismuse fotokoopia ja ütles, et sõida nüüd koju tagasi, õpi see endale pähe ja siis tule tagasi ristimisele. Ütlesin, et tulin siia tuhandete kilomeetrite tagant ja ei saa nii edasi-tagasi sõita. Kiivit andis siis mulle kaks päeva aega, et õpi asi ära ja ma ristin sind. Nii ma siis kaks päeva Balti jaama pingil katekismust õppisingi. Jaan Kiivit küsis mõned küsimused ja ristis mind, see oli 1987. aasta 30. septembril. Koju sõitsin juba luterlasena.»

Sõpruskonnast kirikuks
Piiskop Lõtkin on Eestis käinud üle paarikümne korra, siin sai luterlane tema naisest, Jaan Kiivit on nad laulatanud, nende esimene laps on Tallinnas ristitud.
Aga kuidas tekkis mõte saada vaimulikuks? «Meil (Akademgorodokis Novosibirskis – T. P.) on olnud kogu aeg tugev sõpruskond, kes maailma ja usuasju ühtmoodi mõistab. Me arenesime juba nagu väikeseks koguduseks ja meil oli vaja oma vaimulikku. Rääkisin sel teemal Kiivitiga ja EELK konsistoorium otsustas mind siia kutsuda ning vaimulikku õpetust anda.» Lõtkin püüdles visalt oma eesmärgi poole, õppis iseseisvalt, sai Tallinnas praktilist koolitust, tegi konsistooriumis eksami. 1993. aastal ordineeris peapiiskop Kuno Pajula ta õpetajaks.
Lõtkin lisab, et ta on ainuke Siberi piiskopkonna vaimulik, kes pole diakon olnud. Teenima hakkas ta Ülem-Suetuki eestlaste koguduse abiõpetajana. «Ja see polnudki Novosibirskist väga kaugel käia – ainult 1100 km,» selgitab siberlane eestlasele kõige suhtelisust. Akademgorodoki sõpruskonnast sai formaalselt Siberi eesti koguduse kuulutuspunkt.
Pikkamööda luterlaste hulk kasvas ja aeg sai küpseks EELK Novosibirski koguduse asutamiseks, mis ulatus Burjaatiast Jekaterinburgini, nii umbes 3000 km. Siis loodi kümne kogudusega Siberi praostkond ja samm-sammult jõutigi iseseisva Siberi luterliku kiriku loomiseni.
Siberi Evangeelne Luterlik Kirik on sõltumatu kirik, kuid piiskop Lõtkini sõnul tuntakse siiski tihedat sidet EELKga, tehakse head koostööd Ingeri kirikuga. «Oleme ju mõlemad EELK järglased.» Hea läbisaamine on ka Venemaa õigeusu kirikuga. Piiskop Lõtkini sõnul võiks koostöö teiste kirikutega tihedam olla, kuid liiga suured vahemaad seavad omad piirid.
Piiskopina sõidab Lõtkin maha tuhandeid kilomeetreid, et oma kogudusi külastada. «Sõidan nii auto, rongi kui lennukiga. Kõik sõltub ju rahast, reisimine pole odav. Piiskopina püüan oma kogudusi võimalikult sageli külastada.»

Seminar annab hea hariduse
1997. aastast tegutseb Siberis ka luterlik teoloogiline seminar. «Meil on head õppekavad ja me saame tuge Missouri Sinodilt Ameerikast,» räägib rektor õp Aleksei Streltsov, kes on ise õppinud USAs Fort Wayne’i Concordia teoloogilises seminaris.
2003. aastast on seminar riiklikult litsentseeritud, kuid mitte veel akrediteeritud. Seminar on rektori sõnul rahvusvaheline ja seal õpivad paljude endiste vabariikide luterlased. Venemaal on mõned luterlikud seminarid veel, näiteks Ingeri kirikul, kuid Streltsovi sõnul on Uuralite taga nende oma ainus.
Piiskop Lõtkin ütleb lõpetades: «Meile on väga tähtis, et oleme olnud osa EELKst ja oleksime hea meelega seda edasi. Peame EELKd oma vaimseks emaks ja tunnetame, et Eesti kirik oma ajalooliste traditsioonidega seisab tugevalt meie selja taga.»
Tiiu Pikkur

Luterlikud kirikud Siberis
Siberis on viis luterlikku kirikut. Suurim neist on ELKRAS, mis oli algselt sakslaste kirik. Tänapäeval on see Venemaal ja lähiriikides tegutsev liberaalse luterluse suunaga kirik.
Teine on Ingeri kirik, mis on keskendunud tööle ingerisoomlastega. Ingeri kiriku koosseisu kuulub ka eestlaste Jaani kogudus Peterburis.
Kolmas on Missouri Sinodi toetatud Siberi Evangeelne Luterlik Kirik, mis teeb koostööd ka Eestiga. Peale selle on veel väiksemad Wisconsini Sinodi kirik ja Augsburgi usutunnistuse kirik.
Üks vanimaid Siberi luterlikke kirikuid asub Ülem-Suetuki külas, mille soomlased ehitasid aastal 1888. Külas elasid algselt soomlased, kuid aja jooksul muutus see üha enam eesti külaks. Mitmed praegused külaelanikud räägivad vene keele kõrval eesti keelt.
Allikas: Sanansaattaja, 8.5.2014

Vsevolod Lõtkin
Sündinud 17. jaanuaril 1967 Novosibirskis
Ordineeritud 11. veebruaril 1993 Tallinnas
Piiskopiks pühitsetud 6. mail 2007 Tallinnas
Abikaasa Darja on Novo­sibirskis kahe ülikooli matemaatikaprofessor
Peres on kolm last ja kaks lapselast

Siberi ELK
22 kogudust
18 vaimulikku
Peakirik Novosibirskis

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)