Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kuidas hoiduda lühisest pühakirja tõlgendamisel

23.09.2020 | | Rubriik: Kolumn

Küllap on hea lugeja kuul­nud Eesti ühiskonna uuri­jatelt, et Eestis on palju re­li­gioosset kirjaoskamatust. Kesk­mine eestlane teab usu ja usun­dite kohta vähe. Vähene orien­tee­rumisvõime tähendab vähest vabadust, sest ei osata ära tunda klišeesid ja eelarvamusi usu ja usundite kohta.

Religioosse kirja­oska­matu­sega on kahtlemata seotud ka hermeneutiline ehk ekse­gee­tiline ehk tõlgenduslik kir­j­a­oskamatus. See tähendab, et näiteks Piiblit loetakse ja tõl­gendatakse otsejoones, ot­se tekstist ellu. Seda te­hak­se ilma teadmiseta, et on olemas kahe tuhande aas­ta­ne Piibli tõlgendamise aja­lu­gu ning hulk erinevaid tõl­gen­dus­traditsioone. Või ei osata tõl­gendusvõimaluste vahel orien­teeruda.

Sellist spagaati keerulise pü­ha­kirja ja nüüdisaegse, teist­moodi keerulise päriselu va­hel saab nimetada lühiseks. Lü­his on teatavasti ohtlik: võib saada haiget, võib val­lan­dada tulekahju jne. Elekt­ri­kute töö üks esmaseid põ­hi­mõtteid on vältida lühist. Samasugust ettevaatust eeldab meilt ka Piibli lugemine ja tõl­gendamine.

Luterlikes kirikutes ollakse ju­ba mitu sajandit sellisest ohust teadlik. Selleks peavad tu­levased vaimulikud ja töö­tegijad palju õppima, enne kui neid lubatakse vastutusrikkale ja teatud ettevaatusabinõusid eeldavale tööle. Esmalt õpi­takse lugema Piiblit heebrea, ara­mea ja kreeka keeles, et suu­ta paremini langetada ot­su­seid selle kohta, mis on Piib­lis kirjas ja mis mitte. Siis õpitak­se põh­jalikult tundma Piibli tõl­gendamise ajalugu ehk kiri­kulugu ja dogmadelugu. 

Piibli tõlkimise ja tõl­gen­­damise ajaloo tund­ma­­­­­õppimisel on alati üks tu­lemus – saadakse aru tõl­gen­dustraditsioonide ja -või­ma­luste mitmekesisusest. See tähendab, et luterliku tõl­gendustraditsiooni võimalusi ja piire tuleb asuda täpsustama, erinevaid võimalusi kaaluma ehk süstematiseerima. Süst­e­maatilise teoloogilise tõl­gen­damise järeldused on need, mida hakatakse praktilise töö käigus lõpuks ellu rakendama.

Võib näiteks juhtuda, et kui räägitakse kristlikest väär­­tus­test, siis tsiteeritakse mõn­da Vana Testamendi kir­ja­koh­ta. Aga kuidas peaks sel­line, am­­mu enne Jeesust kir­ju­ta­tud  kirja-

­­­koht toetama mi­da­­­­gi, mis on krist­lik? Tea­me ju samas, et kristlased loe­vad Vana Tes­tamenti Uue Tes­­ta­men­di perspektiivist, lu­ter­­luses ise­ära­nis veel evan­gee­l­iumi pers­pektiivist. Pisut liial­dades võiks siis öelda, et mi­­nimaalne ohu­tusabinõu lü­hi­se välti­mi­­seks on juhatada Va­­na Testamendi tsitaat ala­ti sisse tsitaa­diga mõnest evan­­gee­liumist. 

Niisiis: kuidas hoiduda lü­hi­sest pühakirja tõlgendamisel? Aitab õppimine. See tä­hen­dab alandlikku vaikimist tõl­gen­dustraditsioonide ja -või­ma­lus­te ees, selleks et need ära kuu­lata. Aga kui ollakse juba teadlikumad ja hakkab tekkima tõl­genduslik kirjaoskus, siis tekib ka kohustus seda aktiiv­selt kasutada.

Praktilises elus ehk evan­gee­liumi kuulutamises laie­ma­le avalikkusele ning kiriku iga­päevatöös tähendab see lõ­pu­tut selgitamist, miks mõ­ni asi on nii ja mitte teisiti. Kind­lasti ei piisa lihtlabasest väit­misest, et miski on Piiblis kirjas just nii ja mitte teisiti. Alati tuleb täpsustada ka, kuidas sel­lise väiteni on jõutud. Kui pal­ju ja missugused seigad tõl­gendamisloost toetavad sellist väi­det. Kuivõrd on see väide kooskõlas näiteks luterliku tõlgen­damistraditsiooniga. Mis üldse seda viimast tingivad.

Meil, kes me oleme õppi­nud, on vastutus. Olgem siis et­tevaatlikud ja ärgem lubagem tek­kida tõlgenduslikel lühistel. Ise­gi kui oht on minimaalne, tu­leb see kõrvaldada täies­ti, seeläbi et valgustada ka tõlgenduse tausta – ise­ära­nis meie religioosselt kirja­os­ka­ma­tus ühiskonnas.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)