Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kuidas hoiduda lühisest pühakirja tõlgendamisel

23.09.2020 | | Rubriik: Kolumn

Küllap on hea lugeja kuul­nud Eesti ühiskonna uuri­jatelt, et Eestis on palju re­li­gioosset kirjaoskamatust. Kesk­mine eestlane teab usu ja usun­dite kohta vähe. Vähene orien­tee­rumisvõime tähendab vähest vabadust, sest ei osata ära tunda klišeesid ja eelarvamusi usu ja usundite kohta.

Religioosse kirja­oska­matu­sega on kahtlemata seotud ka hermeneutiline ehk ekse­gee­tiline ehk tõlgenduslik kir­j­a­oskamatus. See tähendab, et näiteks Piiblit loetakse ja tõl­gendatakse otsejoones, ot­se tekstist ellu. Seda te­hak­se ilma teadmiseta, et on olemas kahe tuhande aas­ta­ne Piibli tõlgendamise aja­lu­gu ning hulk erinevaid tõl­gen­dus­traditsioone. Või ei osata tõl­gendusvõimaluste vahel orien­teeruda.

Sellist spagaati keerulise pü­ha­kirja ja nüüdisaegse, teist­moodi keerulise päriselu va­hel saab nimetada lühiseks. Lü­his on teatavasti ohtlik: võib saada haiget, võib val­lan­dada tulekahju jne. Elekt­ri­kute töö üks esmaseid põ­hi­mõtteid on vältida lühist. Samasugust ettevaatust eeldab meilt ka Piibli lugemine ja tõl­gendamine.

Luterlikes kirikutes ollakse ju­ba mitu sajandit sellisest ohust teadlik. Selleks peavad tu­levased vaimulikud ja töö­tegijad palju õppima, enne kui neid lubatakse vastutusrikkale ja teatud ettevaatusabinõusid eeldavale tööle. Esmalt õpi­takse lugema Piiblit heebrea, ara­mea ja kreeka keeles, et suu­ta paremini langetada ot­su­seid selle kohta, mis on Piib­lis kirjas ja mis mitte. Siis õpitak­se põh­jalikult tundma Piibli tõl­gendamise ajalugu ehk kiri­kulugu ja dogmadelugu. 

Piibli tõlkimise ja tõl­gen­­damise ajaloo tund­ma­­­­­õppimisel on alati üks tu­lemus – saadakse aru tõl­gen­dustraditsioonide ja -või­ma­luste mitmekesisusest. See tähendab, et luterliku tõl­gendustraditsiooni võimalusi ja piire tuleb asuda täpsustama, erinevaid võimalusi kaaluma ehk süstematiseerima. Süst­e­maatilise teoloogilise tõl­gen­damise järeldused on need, mida hakatakse praktilise töö käigus lõpuks ellu rakendama.

Võib näiteks juhtuda, et kui räägitakse kristlikest väär­­tus­test, siis tsiteeritakse mõn­da Vana Testamendi kir­ja­koh­ta. Aga kuidas peaks sel­line, am­­mu enne Jeesust kir­ju­ta­tud  kirja-

­­­koht toetama mi­da­­­­gi, mis on krist­lik? Tea­me ju samas, et kristlased loe­vad Vana Tes­tamenti Uue Tes­­ta­men­di perspektiivist, lu­ter­­luses ise­ära­nis veel evan­gee­l­iumi pers­pektiivist. Pisut liial­dades võiks siis öelda, et mi­­nimaalne ohu­tusabinõu lü­hi­se välti­mi­­seks on juhatada Va­­na Testamendi tsitaat ala­ti sisse tsitaa­diga mõnest evan­­gee­liumist. 

Niisiis: kuidas hoiduda lü­hi­sest pühakirja tõlgendamisel? Aitab õppimine. See tä­hen­dab alandlikku vaikimist tõl­gen­dustraditsioonide ja -või­ma­lus­te ees, selleks et need ära kuu­lata. Aga kui ollakse juba teadlikumad ja hakkab tekkima tõl­genduslik kirjaoskus, siis tekib ka kohustus seda aktiiv­selt kasutada.

Praktilises elus ehk evan­gee­liumi kuulutamises laie­ma­le avalikkusele ning kiriku iga­päevatöös tähendab see lõ­pu­tut selgitamist, miks mõ­ni asi on nii ja mitte teisiti. Kind­lasti ei piisa lihtlabasest väit­misest, et miski on Piiblis kirjas just nii ja mitte teisiti. Alati tuleb täpsustada ka, kuidas sel­lise väiteni on jõutud. Kui pal­ju ja missugused seigad tõl­gendamisloost toetavad sellist väi­det. Kuivõrd on see väide kooskõlas näiteks luterliku tõlgen­damistraditsiooniga. Mis üldse seda viimast tingivad.

Meil, kes me oleme õppi­nud, on vastutus. Olgem siis et­tevaatlikud ja ärgem lubagem tek­kida tõlgenduslikel lühistel. Ise­gi kui oht on minimaalne, tu­leb see kõrvaldada täies­ti, seeläbi et valgustada ka tõlgenduse tausta – ise­ära­nis meie religioosselt kirja­os­ka­ma­tus ühiskonnas.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)