Esileht » Uudis » Uudised »

Kuidas ehitada kirikut keset riiki?

05.11.2014 | | Rubriik: Uudised

Ülo Vooglaid esines konverentsil inspireeriva ja mõtlemapaneva ettekandega. Kätlin Liimets

31. oktoobril toimus Viljandi Jaani kirikus VIII frantsiskusepäeva konverents «Kirik ja ühiskond».

Arutlusteemaks oli seatud kiriku osa tänapäeva ühiskonnas ja ootused kirikule. Teema üle mõtisklesid sotsiaalteadlane, poliitik ja Tartu ülikooli emeriitprofessor Ülo Vooglaid ning riigikogu liige Mart Nutt. Konverentsi teises pooles väitlesid ja esinesid sõnavõttudega peapiiskopikandidaadid Tiit Salumäe, Joel Luhamets, Marko Tiitus ja Urmas Viilma teemal «Millist kirikut me tahame?». Ove Sander oli tervislikel põhjustel arutlusest kõrvale jäänud.
Konverents algas leinaseisakuga, mälestamaks koolitulistamises hukkunud õpetajat.
Franciscuse rahupalve eel põhjendas pastor loci Marko Tiitus ürituse toimumist usupuhastuspühal linna tiheda sündmustekalendriga ja rõhutas, et ka püha Franciscus oli oma ajas usupuhastaja.

Vastutuse olulisus
Ettekanded juhatas sisse sotsiaalkaitseministri Helmen Küti videotervitus, mis keskendus rahu teemale: «Inimesed otsivad rahu. Riigi eesmärk ei peaks olema mitte viie rikkama, vaid viie õnnelikuma riigi hulka jõudmine.»
Ülo Vooglaiu ettekanne otsis asjade põhjusi ehk siis kuidas ehitada kirikut keset küla, nii et poleks häbi. Tema hinnangul on inimene ühiskonnas kaduma läinud. Rajale tagasi saada aitaks häbitunne, mis seaks ühiskonnas piire. Viljandi tragöödiale mõeldes küsis ettekandja, mille pärast peaks häbi olema: kas üksnes selle pärast, mida tehti, või peaks häbenema sedagi, mis tegemata jäeti.
Vooglaid osutas ühiskonnas varitsevatele ohtudele – mõistete teadlik mitmetähenduslikuks muutmine võtab vastutuse; usu lakkamine igavikulistesse väärtustesse, vooruste asendamine instrumentaalsete ehk vahendiväärtustega ja suhtelisuse rõhutamine –, mis lõhuvad kindlustunde. Liidrite naeruvääristamine võtab usalduse; piiride lõhkumine mõõdutunde; vabadus anarhiana hävitab.
Kokkuvõttes saab inimesest manipuleerimise objekt, kes teeb, mida kästakse, olemata iseseisev ja vastutustundlik. Ettekandest kumas läbi, et kirikul on ohtudega toimetulekuks raskustele vaatamata vahendid olemas.

Alalhoidlikkuse sümbol
Mart Nutt sõnastas Vooglaiu viidatud vahendid: ühiskonna ja kiriku suhetes on keskpunktis väärtused. Väärtused pole kõigile iseenesest mõistetavad. Kiriku roll on olla alalhoidlikkuse sümbol ja kanda väärtusi. Ettekandja eelduseks oli, et inimene on religioosne olend. Kui talt võtta usk, siis ei asenda seda teadus ega filosoofia, isegi mitte tühjus. Selle täidab aseaine, usk muusse. Tõelisi väärtusi ei kanna surrogaat. Kristlikus maailmas kannavad neid Kristus ja kirik. Nutt rõhutas ka, et kirik peab ajaga kaasas käima ega tohi inimestest võõrduda.
Peapiiskopikandidaatide sõnavõtte ühendas kiriku teenimisülesande rõhutamine. Kirik peaks esmalt kuulama, mida oodatakse, et siis Jumala tööriistana teenida ühiskonda ja Jumalat palvetades ja väärtusi kandes. Marko Tiitus võttis teema kokku: «Kirik peab olema tervendaja, lepitaja ja ühendaja. Alternatiivi pole. Kui ei ole usku, siis pole midagi.»
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)