Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kuidas edasi?

13.05.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Kaks kuud elu eriolukorras on tänaseks jäänud seljataha ning me tohime taas kogudusena koguneda pühakodadesse avalikele jumalateenistustele ja talitustele. Tagasi vaadates on see aeg möödunud justkui linnutiivul ja kõike seda, mida sai plaanitud ära teha, ei jõudnudki lõpule viia. Lugemata jäid nii mõnedki valmis pandud raamatud ja lõpetamist ootavad eriolukorras alustatud uued ettevõtmised. Usun, et oluline on tagasi vaadates mõelda sellele, missuguse kogemuse see aeg meile andis, mida õppisime ja kuidas edasi minna.

Uue olukorraga olime sunnitud kiiresti kohanema, elu nii töökohtadel kui ka kodudes ümber organiseerima, kogudusetööks uusi lahendusi leidma. See aeg soosis ka rahus mõtlemist ja korrektiivide tegemist, ei olnud ju enam kuhugi kiiret. Huvitav oli kogeda, kuidas kriisiaeg tõi selgelt välja selle, kellele või millele meie elu toetub, kas meie elul on see kindel alus, mis aitab jääda rahulikuks ja kohaneda, mis annab selles ebakindlas hetkes kindlustunde, et kõik läheb hästi. 

Kirik ja kogudusetöö on sajandite jooksul pidanud toime tulema väga paljude eriolukordadega. Seda on suudetud, alati kohanetud, säilitatud kesksed traditsioonid ja leitud uusi teid, sest meie elu on rajatud elavale Jumalale, kindlale alusele ning mitte miski ei suuda takistada Jumala tööd siin maailmas. 

Nii on hea meel täna tõdeda, et Jumala sõna ei jäänud ka sellel eriolukorra ajal kuulutamata, palved ja eestpalved pühakodades ja kodudes tegemata. Täna võime öelda, et eriolukord kiirendas kirikus uute digilahenduste tundmaõppimist ja kasutuselevõtmist. Need aitavad kokku hoida aega ja energiat ning annavad võimaluse evangeeliumil jõuda enamate inimesteni. Soovija leidis televisiooni, raadio või sotsiaalmeedia vahendusel täispikki sõnajumalateenistusi, palvusi ja mõtisklusi, mille kaudu Jumala sõnast ja palvest osa saada. Tahaksin loota, et seeläbi elavnes usuelu praktiseerimine meie kodudes, kus oli koos perekonnaga või üksi väga lihtne ja mugav vaimulikust teenimisest osa saada. 

Ootuspäraselt oli nende ülekannete kuulajaid-vaatajaid kordades rohkem kui pühapäevastel jumalateenistustel kirikuhoonetes. Misjonile nüüdisaja ühiskonnas mõeldes peaksime neid võimalusi kasutama ka eriolukorra lõppedes ja pakkuma kvaliteetseid alternatiive Jumala sõna kuulutamiseks, aga ka tänapäeva inimeste küsimustele vastamiseks internetis sobivas formaadis. 

Eriolukord võimaldas meil ka enam tähelepanu pöörata inimestevahelistele suhetele ning kasvatada meis kõigis empaatia­võimet. Meieni jõudis väga vahetult kogemus sellest, mis tunne on olla oma kodus n-ö lukustatud nelja seina vahele. Kui puudub võimalus tervise pärast või mõnel muul põhjusel välja minna ja inimestega suhelda, kui oluline on siis lähedase inimese või ka koguduseõpetaja telefonikõne ja küsimus: kuidas sul läheb? Kui eriolukorra ajal võtsid paljud vaimulikud oma koguduses selle töö ette, siis edaspidi me seda samas mahus teha ei suuda. Küll aga on see teostatav koguduses üheskoos, kui ka koguduse liikmed selles osalevad. 

Selline hoolimine on vajalik ka vastupidises suunas. Kui paljud koguduse liikmetest küsisid selles eriolukorras oma vaimulikult, kuidas temal läheb? Tahaksin loota, et neid kõnesid oli igal koguduseõpetajal. Igapäevast tööd tehes me sellele ei mõtle, kuid ootamatult tulnud osavõtlik kõne tegi ometi südame soojaks ja andis jõudu edasi minemiseks. 

Vastastikuses tähelepanus ja hoolimises kasvab n-ö meietunne ning seda vajame eriliselt ka eriolukorrast väljumisel. Piirangute leevendamist peame ellu rakendama samuti tasa ja targu, mitte tormates, ning mõnikord võib see osutuda isegi raskemaks ülesandeks kui kehtestatud rangete reeglite järgimine. Olgu meil siis tarkust mõistlikult tegutseda, jätkuvalt Jumalat usaldada, üksteisest hoolida, aga ka uute võimaluste kõrval harjumuspärane elurütm taastada ning tee pühakotta jumalateenistusele taas üles leida. 

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder,

assessor

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)