Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui võõrad on jälle kohal …

18.11.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Venemaal otsib abi 900 000 põgenikku. Vene siseministeerium eraldas 16. septembril põgenike abistamiseks 7 miljonit rubla. Selline oli Postimehe uudis aastast 1915.
Esmapilgul võib olla üllatav, aga täpselt sada aastat tagasi oli ka Eesti ajakirjanduses üks tulisemaid teemasid sõjapõgenike vastuvõtmine. Erinev oli põgenike päritolu – toona tulid peamiselt lätlased. Näiteks septembris 1915 avasid Tartus uksed nii Riia muusikakool kui ka paljud teised Riia linna ja Liivimaa kubermangu asutused.
Ja polnud ka ime, sest Esimese maailmasõja rinne oli Riia all. «Vaenlase kaotused ja omade võidud» nihkusid meile aina lähemale ning Tartus pakiti juba ülikooli inventari evakueerimiseks. Ka põgenike aitamisest polnud pääsu – päevast päeva valgustas Postimees põgenikeprobleemi küll ühe, küll teise kandi pealt.
Just nagu praegu Euroopa Liidus, nii püüti ka sada aastat tagasi põgenikud ära jaotada, tookord Eesti kihelkondade ja valdade vahel. Näiteks Kambja mehed leidsid, et Läti sõjapõgenikke ja nende loomi võivat mahtuda kihelkonda kaunis suur hulk, «ühtlasi leiavad töövõimulised sõjapõgenejad praegu taludes küllalt veel tööd».
See oli kindlasti tõsi, sest jüripäeval enne maailmasõja puhkemist valitses põllumajanduses tööjõupuudus ning aasta teises pooles alanud maailmasõja mobilisatsioonilained üksnes suurendasid seda.
Valdades otsustati luua põgenike vastuvõtmiseks vastavad toimkonnad, mis koosneksid vallavalitsusest «ühes ärksamate tegelastega». Vallavolikogudele tehti ettepanek määrata põgenikega seonduva korraldamiseks esialgu kaks protsenti magasikapitalist.
Elvas asuti kobedamatesse suvilatesse ahjusid ehitama, et aidata põgenikel talv üle elada. Mitmed jõukamad läti perekonnad olid ilma põgenike komitee abita juba kohal. Muret valmistas Elvas toiduainete nappus. See oli linnades üldine probleem.
Toiduainete hinnatõusu tingimustes püüdsid võimud inimesi takistada tagavarasid kogumast, kuid suurendasid sellega vaid hirmu ja hinnad jätkasid kindlalt ülesmäge teekonda. Ei läinudki kaua, kui suhkur, õli, kala jpm oli Elva poelettidelt kadunud.
1915. aasta sügis tõi põgenikke üha juurde. Laine laine järel saabus lätlasi Kura- ja Liivimaa metsadest, külmast ja märjast tagaaetuna eestlaste juurde abi otsima. Paljudel puudusid soojad riided, paljudel ripnesid räbalad riidehilbud nälginud ihu ümber, suur puudus oli jalanõudest. 17. oktoobril viidi Tartus läbi korjandus vajalike esemete kogumiseks. Häda oli käes ja eestlased püüdsid aidata, kuigi võimalused selleks olid kasinad, sest maailmasõda pitsitas ka meid.
Ka nüüdisajal pole kerge vastata, kui küsitakse, millega saaksime põgenikke aidata. Taas käime ju riides üsna samamoodi nagu nemad. Ajaloos oleme korduvalt seisnud küsimuse ees, kas peaksime tulijaid avasüli tervitama või hoopis hirmu tundma. Kas peaksime põgenikke valdade vahel jagama või hoopis ühte koondama.
17. sajandil saabusid Eestisse mustlased. Piirid ei pidanud ka siis. Tulijad põhjustasid meile harjumatute elukommetega palju sekeldusi. Leidus tarkpäid, kes arvasid, et õigem oleks nad maalt üldse välja ajada. Seda isegi üritati, kuid ebaõnnestunult. Seejärel püüti mustlasi paikseks muuta ja selleks koondati nad 1841. aastal Laiuse kroonuvalla hingekirja. Veel enne teist maailmasõda elas seal umbes 60 mustlast.
Ajalugu kordub – ligikaudu samasse piirkonda saadame rändureid ka nüüd, seekord siis Väike-Maarja kihelkonna Vao külla ja kui kitsaks läheb, siis ka Koeru kihelkonda Vägevale.
Neli aastat tagasi uuris ajaleht Eesti Ekspress, millistel tingimustel oleksid kogudused nõus oma kirikut ära müüma. Ajakirjanik Madis Jürgen astus sisse ka Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku uksest. Koguduse õpetaja Patrik Göransson võttis ajakirjaniku lahkesti vastu ja võttis küsimust kui head nalja. «Kui te tahate anda kirikule uue funktsiooni …» Patrik tõmbas silmad pilukile, «… siis Naissaare või Osmussaare kabelitesse võiks tulla Lähis-Ida kristlastest põgenikud! Neil oleks seal kindlasti üheskoos tore olla.»
Praegune põgenikelaine on nagu lumi, mis kordub igal talvel – on küll ette teada, aga tuleb jälle ootamatult. Nii ka nüüd.

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)