Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim?

25.03.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Valimised Viljandi Jaani koguduses: kaks nimekirja, palju emotsioone ja ootusi. Foto: Sirje Semm

«Mis ma peaksin edasi tegema?» küsis Viljandi Jaani koguduse õpetaja Marko Tiitus kantsler Urmas Viilmalt pärast seda, kui nõukogu uue koosseisu valimistulemused olid välja kuulutatud. 
Ma ei jäänud vastust kuulama. Milline see ka oleks olnud, pole ma kindel, et vastus oleks aidanud õpetajal väljuda konfliktsest olukorrast, milles ta koos oma kogudusega viimastel kuudel on elanud.
Marko Tiitus, kes enne teenis Juuru kogudust, valiti Viljandi Jaani koguduse õpetajaks napi häälteenamusega neli aastat tagasi. Eks olnud seegi valimistulemus ohumärgiks. Aasta varem oli kogudusest lahkunud pikale välislähetusele õpetaja Jaan Tammsalu ja teda jäi asendama abiõpetaja Rein Schihalejev. Naastes Eestisse asus Jaan Tammsalu teenima Tallinna Jaani kogudust ja Rein Schihalejev oma kandidatuuri koguduseõpetajaks üles ei seadnud; nüüdseks on ta lahkunud riigitööle.
Võimuvaakum koguduses tekitas olukorra, kus igaüks oli juht. Kui saabus uus juht, oli aeg taanduda ja alluda ühele. Seda aga ei juhtunud.
Kaks valimisnimekirja
Detsembrikuu alguses sai konsistoorium kirja, millele olid alla kirjutanud seitse koguduse nõukogu liiget, kelle mureks oli see, et nad «ei saa pealt vaadata, kuidas koguduses toimuvad lammutustööd», ja palusid peapiiskopilt visitatsiooni kogudusse. Kirikuvalitsuses arutati koguduseliikmete kirja, kohal olid ka õpetaja ja juhatuse esimees Tarmo Loodus.
Peapiiskop Andres Põder andis kantsler Urmas Viilmale volitused osaleda valimiseelsel nõukogu koosolekul ja jälgida ka täiskogu koosolekul valimiste korraldamist.
Täiskogu 357 liikmest oli valimispäeval kirikus 105, kes asusid valima 20-liikmelist nõukogu. Üles seati kaks nimekirja ja 33 kandidaati. «Tegemist on vastanduvate valimisnimekirjadega,» ütles õpetaja Tiitus oma sõnavõtus täiskogu koosolekul. Kui kahe valimisnimekirja olemasolu poliitikas on ootuspärane, siis EELKs üpris ennekuulmatu. «Tänane hääletus on pigem usaldushääletus. Nii palju on selle eest palvetatud, et see peab korda minema,» sõnas Loodus.
Senine juhatuse esimees Tarmo Loodus sai hääletamisel enim hääli – 54. Häälte arvuga järgnesid Mirjam Tiitus (40) ja Aivar Villems (39). Kui kasutada poliitilist sõnavara, siis osutus nõukogusse valituks 7 liiget opositsioonist ja 13 õpetaja meeskonnast. «Edasiminekuks ühtse kogudusena tuleb uues nõukogus vastu võtta ja alla kirjutada ühisavaldus ning kokku leppida kõige olulisemates punktides, millest oma tegevuses lähtuda,» ütles õpetaja Tiitus.
Demokraatia erinevast mõistmisest
Kui õpetaja Tiitus on koguduses toimuvast ilmselgelt häiritud ja tunnistab lõhet koguduses, siis juhatuse esimees Loodus ütleb, et tegelikult pole midagi hullu veel juhtunud.
Koolidirektor Tarmo Loodus, kes peab ise loenguid organisatsiooni käitumisest, ütleb, et kõik 16 aasta vanuses koguduses toimuv on seaduspärane.
«Elatakse üle organisatsiooni arengu erinevaid etappe. Kui organisatsioon, mida ka kogudus kindlasti on, tekib, siis tuleb kõik need arengu­etapid üle elada. Kõigepealt on eufooria: me saime koguduse tagasi, meil on üksmeel. Siis ollakse veel otsuste vastuvõtmisel ja töökorralduses heal meelel üheskoos.
Mingil hetkel tuleb juhtimiskriis ja omavaheline «kaklemine». Seda me võime näha näiteks igal sügisel koolis, kui moodustuvad uute õpilastega uued klassid. Septembris on kõik justkui hästi, jõuluks läheb suhete klaarimiseks ning siis saabub leppimine ja koostöö. See on loodusseadus, midagi ei ole teha,» nendib Tarmo Loodus, kel endise siseministrina kindlasti suuremaidki kriise üle elatud.
Tarmo Loodus nendib, et inimestel on erinev arusaam demokraatiast ja seaduskuulekusest. «Miks nad ei mõista, et kui koguduse täiskogu on nõukogu ja juhatuse valimise läbi andnud teatud inimestele õiguse langetada kiriku seadustest tulenevalt otsuseid, siis tuleb neid ka täita ja neile kuuletuda?» küsib ta. «Otsused on kollektiivsed. See ongi demokraatia üks põhimõtteid, et otsustusorganid teevad kollektiivseid otsuseid, mitte et üks juhatuse liige on halb ja teine on hea.» Ja vähemus, kuigi võib jääda eriarvamusele, nõustub enamuse otsustega.
«Kui kaks juhatuse liiget leiavad, et nad ei ole juhatuse otsustega nõus, alustavad otsuste vastu võitlemist, töötajate üleskihutamist või oma tõe kuulutamist sel viisil, mis ei lähe kokku juhatuse enamuse tahtega, siis on demokraatiast asi kaugel,» püüdis juhatuse esimees Loodus olukorda selgitada.
Nõukogu kui vaimuliku toetaja
Kirjas konsistooriumile öeldakse, et koguduses valitsev õhkkond on selline, et töötegijatelt on võetud julgus midagi iseseisvalt otsustada, surutakse maha inimeste isiklik initsiatiiv ning kogudusele tähtsate otsuste vastuvõtmisel pole küsitud nõukogu arvamust, mille näiteks tuuakse pool miljonit krooni maksnud klaveri ostmine ja kaadriprobleemid.
Mõtlen, et kogudusel poleks olnud võimalik välja kuulutada suurejoonelist klaveriaastat, kui seda poleks toetanud enamik otsustajatest, õpetaja Tiitus üksinda seda otsust teha ei saanud.
Tarmo Looduse sõnul oli otsuse taga juhatus. «500 000 krooni klaveriraha koguti ja kogutakse praegugi eranditult annetustest, vähendamata sealjuures koguduse muid eelarvelisi kulutusi. Klaveri ostu tõttu pole kedagi ka koondatud.»
Vastavalt EELK põhikirjale koguneb nõukogu vaid korra aastas. Seepärast on sellele organile delegeeritud eelkõige vaimulikule toeks olemine koguduse usulisel ja kõlbelisel ülesehitamisel ja tegevuse edendamisel, aga ka majandustegevuse ja raamatupidamise üle valvamine. Eelkõige oodatakse nõukogu liikmelt toetust, abi, head nõu, aga mitte koguduse vaimsele liidrile vastutöötamist.
«Pöördumine konsistooriumi poole oli ülejäänud nõukogu liikmetele üllatus. Eriti selle pöördumise sisu,» räägib Tarmo Loodus. «On kummastav, kui õpetajat süüdistavad inimesed, kes ise on kirikus harvad osalejad. Mõistan täiesti konsistooriumi otsust keelata koguduse liikmel Ülle Kuldkepil nõukogu valimistes osaleda – süüdistada õpetaja Marko Tiitust jumalateenistuste halvas pidamises ja nõuda tema tagasikutsumist on igale vähegi kirikus käivale koguduse liikmele liig.»
Koguduse liider on õpetaja
Koguduse vaimulik juht ja karjane on õpetaja, kellele on koguduse elu juhtimisel abiks nõukogu ja juhatus, öeldakse kiriku kirjades. «Esimene ja kõige tähtsam ülesanne on õpetaja toetamine tema karjaseks olemise juures. Ikka õpetaja peab juhtima kogudust, siin ei ole teist võimalustki, ütleb Tarmo Loodus. «Meie õpetaja ei pea ennast pühakuks, ta on oma vigu tunnistanud ja valmis neid arutama,» on Loodus otsekohene ja lisab: «Peeglisse vaatamise võime on meie õpetajal täiesti olemas.»
Marko Tiitus ise arvab, et «niikaua kui juht tegutseb professionaalsuse ja kokkulepitud seadusliku mängumaa piirides, tuleb temaga arvestada, vaatamata sellele, kas tema isik on kellelegi sümpaatne või mitte».
Kui enamik respekteerib liidrit ja osa mitte, siis tuleb demokraatia põhimõttel see «mittemeeldimine» vähemusel alla neelata. Tarmo Loodus astub vastu ka neile, kes mõtlevad kogudusest kui äriühingust, millele on palgatud tegevjuht (loe: vaimulik), ja kordab veel kord: «Õpetaja on kõige tähtsam, juhatus ja nõukogu toetavad tema tegevust. Kui suurem osa juhatusest arvab, et õpetaja käitub põhimõtteliselt õigesti, siis pole midagi vaielda. See ei tähenda pimesi nõustumist või allumist õpetaja tahtele. Nii on ka olnud, et mitte alati pole juhatus õpetajaga sama meelt. Pärast otsustamist aga rusikatega ei vehita.»
Võim jäi ripakile
Ühel päeval pani Isand kuue selga, astus kodunt välja ega tulnud enam kunagi tagasi. Popi jäi algul Isandat tagasi ootama, aga Huhuule hakkas uus elu kohe meeldima. Purpurist baldahhiini all Isanda voodil istus Huhuu, Isanda öökuub seljas ja öömüts peas, kuue kaelus kõrvadele tõmmatud, ning magas. Ta istus vahel ka laua taha tööle…
Mäletate Tuglase novelli «Popi ja Huhuu», kus Isanda lahkumise järel võimu haaranud ahv lõpuks maja õhku laseb? Õpetlik lugu. Kui soovida asjade rahulikku ja reeglipärast kulgu, ei tohiks Isand kunagi kodust lahkuda.  
Jaani kogudus jäi aastaid tagasi, kui karismaatiline liider Jaan Tammsalu lahkus, liidrita. Juhatuse esimehe sõnul «vedeles võim maas ja keegi pidi selle üles korjama». Ja korjatigi. Tekkis palju liidreid, kes kõik toimetasid omal targal ja parimal moel.
«Kui tuli uus liider, siis oleks tulnud aru saada, et neile inimestele, kes kirikus on töölepinguga või palgalistes suhetes, on õpetaja tööandja ja ülemus. Vaat seda arusaamist ei tekkinud!» püüab Tarmo Loodus leida põhjusi, miks asjad on just nii läinud.
Tõsisem madin läinud lahti siis, kui Tarmo Loodus hakkas juhatuses nõudma selgitusi, kuidas jagab raha Franciscuse fond. «Ei ole ju võimalik, et kolm inimest jagavad oma äranägemisel välismaalt saadud raha ja deklareerivad seda kui Jaani kiriku ühte abifondi. Kui see on koguduse fond, siis peab see ka koguduse eelarves kajastuma ja tegevus peab toetuma põhimäärusele. Seda juhatus nõudiski – teeme põhikirja ja nimetame fondile juhatuse. Selle nõudmisega astusime varba peale neile inimestele, kes meid täna kritiseerivad. Fondi juhatuses miskipärast nad aga kaasa töötada ei soovinud, kuigi see ettepanek neile tehti.» (Toimetus on küsinud, aga pole saanud vastust ühelt fondiga seotud inimeselt.)
Viljandis käärib. Ka Ugalas ollakse rahulolematud teatri juhtimisega. On see mulkide kangus kangelt oma asju ajada?
Säästuaeg ei saa olla kriisiaeg
Viljandi Jaani koguduses on sel aastal välja kuulutatud säästuaasta: enamik tööst tuleb ressursi puudumisel teha vabatahtlikuna. Kuigi õpetajale on ette heidetud tööjõu voolavust, ütleb juhatuse esimees, et neil ongi vähe töölepinguga töötegijaid. Täiskohaga oli tööl vaid kirikumees. Tema töömaht vaadati juhatuses ümber ja koht tehti pooleks – pool majahoidjale ja pool kiriku perenaisele. Osaline tööaeg on kantseleitöötajal ja organistil ning koorijuhil, pühapäevakooliõpetaja ja noortejuht töötavad tunnitasu alusel.
«Eelkõige peavad toimuma jumalateenistused ja muud kiriklikud toimingud, kõige muu jaoks kasutame vabatahtlikke,» toonitab juhatuse esimees, kes koguduse rahaasjadel kindlalt silma peal hoiab.
Õpetaja Tiitus on mures koguduse pärast. «Inimesed, kes tulevad kirikust otsima rahu ja julgustust ning andma siin oma võimed ja aeg headuse ja armastuse teenistusse, ei taha mängida liivakastimänge ning taanduvad. Kui mujal tahetakse kellelegi rusikaga äiata, siis seda ka tehakse. Kirikus rüütatakse see «rusikahoop» armastuse sõnumi ja ohtrate piiblitsitaatidega ja see on eriti võigas,» ütleb Marko Tiitus.
Lahkuda või jääda?
Tänases Eesti Kirikus kirjutab tunnustatud religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar konflikti kohta: «Konfliktil on omadus pugeda hinge ja panna kogu elu vastuolu, kibestumise või solvumise ümber keerlema. Sageli on need sellised tunded, mida me ei taha tunda ning häbeneme neid enda, teiste ja Jumala ees. Tekib tunne, et jääme nii teistele kui ka iseendale võõraks.»
Marko Tiitus ütleb, et on kaalunud nii koguduse vahetamist kui ka kirikuteenistusest lahkumist: «Ma ei usu, et teenin Jumalat oma elu ja andidega parimal viisil siis, kui pean aastatepikkust vägikaikavedu selleks, et mul oleks õigus ja võimalus rahumeelselt teha oma igapäevast tööd. Teisalt tähendaks minu lahkumine terve koguduse karistamist umbes 10-liikmelise survegrupi pärast, kelle tegelik osalemine koguduseelus on praegu sisuliselt olematu. Koguduse probleeme see kindlasti ei lahendaks.» 
Viljandi Jaani kogudus kaotab õpetaja, kirik aga võimeka magistrikraadiga teoloogi, kes lisaks kogudusetööle juhib praostkonda, vaimulike konverentsi juhatust, on õppejõud ja mitme komisjoni liige.
Minu meelest on jumalariigi tööl igal inimesel hindamatu väärtus. Kas me oskame oma inimesi hinnata, hoida ja armastada? Kas me oskame seda ka välja näidata?

Sirje Semm

* * *

Marko Tiitus, koguduse õpetaja:
Nõukogu valimiste tulemus näitas, et õpetajat, tema tegevust koguduse liidrina ja meeskonda usaldab 2/3 kogudusest. Seda on rohkem kui neli aastat tagasi: siis valiti mind koguduse õpetajaks häältega 68/57. Minu toetus on nelja aastaga  kasvanud.
Valitud nõukogu esimene koosolek toimub 29. märtsil. Oleme oma meeskonnaga nõukogu liikmetele arutamiseks ja allkirjastamiseks pakkunud ühisavalduse, kus on sõnastatud kõige olulisemad punktid, millest nõukogu saab oma tegevuses lähtuda.
Ühisavalduses on punkt, mille kohaselt nõukogu liige, kes ei suuda endale võetud lubadusi pidada, astub nõukogust tagasi. Ühisavaldus on meiepoolne käepakkumine leppimiseks ja koos edasi minemiseks vastanduvatele valimisnimekirjadele vaatamata. Isiklik leppimine ja purunenud suhete ning usalduse taastamine on antud olukorras väga keeruline. Aga kindlasti mitte võimatu.

Leili Weidebaum, pensionär, koguduse sekretär-perenaine aastail 1993–2005:
Ma ei ole enne luteri kirikus kohanud, et nõukogu liige annab ametivande. Tavaliselt õpetaja pühitseb nõukogu liikmeid tööle. Mina sellele küll alla ei kirjuta! Milleks selline tõotus anda? Ma olen andnud kirikule leeritõotuse ja arvan, et see on küllalt tähtis tõotus.
Ma ütlesin õpetajale ka, et Viljandi ei ole maakoht, kus õpetajale vaadatakse alt üles, suuke lahti, ja oodatakse sealt kuldmune. Viljandi on küllalt jäiga olemisega koht, siin peab võitma inimeste poolehoiu ja kui sa seda ei võida, siis eriti hea elu pole. Ühte hakatakse siin väga hoidma ja kiitma, aga teisega ei saada lihtsalt hakkama. Nagu on öeldud: me ei ole mitte ihned ja rumalad, vaid targad ja kokkuhoidlikud.
Õpetaja ei võta omaks meie maanurga traditsiooni ja eripära. Tal on tõesti siin raske, ta on ääretult raske iseloomuga ja hingekarjasena ei oska inimestega suhelda. Ta ei kuula teiste nõu, tal on oma kindel arvamus, ta läheb seda rada mööda väga kindlalt edasi. Kõik peavad vastuvaidlematult täitma õpetaja korraldusi. Õpetaja tegevuses on nii palju vastukäivat. Asi võib-olla paraneb, kui ta saab endale väga meelepärase meeskonna.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)