Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui vana on Maa?

23.12.2008 | | Rubriik: Kolumn

Rahvalikud religioossed lood loetlevad hulga märke, mille järgi deemonite hulka kuuluvaid olendeid ära tunda ja kuidas nendega käituda. Tuntumad neist tunnustest on varju puudumine, väga karvane ihu, ebaharilik kasv, kabja jälgi jättev inimolend vms.
Vahel juhtus aga ka nõnda, et üleloomulikel olenditel välised märgid hoopiski puudusid ning tekkinud kahtlustele kinnituse otsimiseks tuli nimetada Jumala, Kristuse või neitsi Maarja nime, mis kurjaga seotud inimesed ebaadekvaatselt käituma ja deemonid kaduma pani. Aitas ka meieisapalve lugemine või küsimus: «Oled sa kurat või inimene?», sest vastav deemon pidi oma nime kuuldes kaduma.
Hiljuti kogesin, et analoogilisi küsimusi, mis kontrollivad inimese adekvaatsust, on käibel ka tänapäeval. Sattusin juttu ajama loodusteadlastega ning kui end kojuminekule seadsin, ühines minuga üks seltskonna liige, kes mu teoloogiaga seotud tausta ei teadnud. Kui ta koduteel kuulis, et olen teoloogilise haridusega, küsis ta kiiresti (ja mulle näis, et kohkunult) kontrollküsimuse: «Kui vana on Maa?» Kui ma andsin enam-vähem adekvaatse vastuse, 4,6 miljardit aastat, võis jutt mitmetel huvitavatel teemadel jätkuda.
Küllap on usuasjade üle arutledes igaüks põrganud kokku inimestega, kes teavad täpselt, kuidas asjad on. Nad tunnevad üldiselt väga hästi pühakirja ja liturgiat, on kodus kirikuloo detailides ning samas ärritavad neid igasugused katsed mõista usku teisiti. Jutuajamine niisuguste inimestega on üsna mõttetu, sest enamasti kujuneb see teineteisega haakumatuteks monoloogideks. Arvan ka, et eespool kirjeldatud staatilist ja ainuvõimalikku arusaama maailmast propageerivaid inimesi on ilmalikus sfääris rohkem kui usklike hulgas. Kahjuks ei ole mul pakkuda mõnda lihtsat kontrollküsimust, kuidas säärast suhtumist kiiresti tuvastada.      
Tunduvalt viljakamaks kujuneb usuline dialoog inimestega, kes mõistavad religiooni arengulisust. Toomas Paul lõpetab möödunud nädala laupäevase Eesti Päevalehe artikli «Inimese evolutsioon» lootustandvalt: «Teoloogile sobib, et inimese evolutsioon jätkub, et ta ei ole «valmis». Temast võib veel midagi saada.»
Mulle tundub, et religiooniga seotud küsimuste dünaamilisust on sobiv järjekindlalt rõhutada just jõulude ajal. Jõululaps sünnib laudas väeti ja abituna ning tagantjärele võime mõista, kui sügavalt eksisid need inimesed, kes arvasid, et selles sünnis ei ole midagi erilist. Ometi peitus selles lapses arenguline potentsiaal kogu inimkonna jaoks.


Toomas Jürgenstein

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)