Kui valikuid ei ole

20.04.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Kuigi oleme harjunud mõtlema pimedatele valge kepi päeval, 15. oktoobril, elab iga päev meie keskel pimedaid inimesi. Üks niisugune perekond elab Tartus – Mall ja Aldo Kals.

Mall ja Aldo Kals on oma teed käinud leppimises ja üksmeeles.
Mall ja Aldo Kals on oma teed käinud leppimises ja üksmeeles.

Istun Mall ja Aldo Kalsiga kohvilauas ja ajan juttu. Nagu seda ühel laupäeval ikka võib juhtuda, aga see on ometi teistmoodi kogemus. Palun endale rääkida, kuidas on elada pimedana ja kuidas vestluspartnerid üldse pimedaks jäid.

Karm saatus

Aldo: «Mul jäi viimane klass Pärnu-Jaagupi keskkoolis pooleli, tulin Tartusse silmakliinikusse ja siia jäingi. Niisugune oli minu elusaatus.» Selgituseks tuleb lisada, et koolipõlves oli Aldol poisikeste rumaluse tõttu kaks silmavigastust: enne ühe silmaga, siis teisega.

Küll halva nägemisega, jõudis ta viimasesse klassi välja, siis tuli suurenenud silmarõhu tõttu Tartus operatsioon, mille käigus sattus silma pisik, tekkis äge põletik – tulemuseks oli nägemise kaotus. «See oli suur üleelamine – seda ei ole üldse võimalik üle elada, see on väga paha asi,» ütleb Aldo 40 aastat tagasi juhtunu kohta.

Mall ütleb, et temal on lapsest peale olnud halb nägemine: «Mul on geneetiline silmahaigus, kaasasündinud. Kui vanem poeg oli ülikoolis 5. kursusel, tegi ta sellest haigusest uurimistöö. Eestis vist polegi rohkem haigusjuhte teada, kui lisaks veel minu kahel vennal, aga neil kergemal kujul. See on sarvkesta haigus.»

Mall räägib, et tal on palju kordi silma sarvkesta siirdatud, aga nägemine hägustus taas, oppidega tekkisid tüsistused – siis ei tuntud ju mikrokirurgiat. «Olin koolitüdruk, nii 13–14, kui paremas silmas tekkis silmarõhk ja silm kustus, juba kaua aega ei näe see valgustki.»

Tema teises silmas tehti siirdamisi edasi, seda on palju kordi lõigatud, ikka on uuesti rõhk tekkinud ja silma seetõttu taas lõigatud. Viimast korda siirdati sarvkesta 2001. aastal ja tehti veel pärast 4–5 rõhuoperatsiooni. Sarvkest pidas vastu paar aastat.

«Võõras kohas ma ei orienteeru, ühe silmaga tajun veel valgust. See osa, mis silmast ähmaselt näeb, on väga väike. 10–15 aastat pole ma tavalist kirja lugenud,» on Malli hinnang tänasele olukorrale. «Esialgu oli suur lootus, et see nii ei jää, nagu kõigi raskete haiguste puhul, aga nüüd olen leppinud,» hindab Mall möödunud aastaid.

Leppimise jõud

Malli elu on kulgenud tsüklitena: ta ütleb, et on pimedaks jäänud mitu korda. Ikka ühest operatsioonist teiseni paariaastaste vahedega. «Niikaua, kui oli lootust uuesti näha, lootsin. Nüüd seda lootust enam ei ole. Pimedusega ei harju ükski inimene, aga kogu aeg ei jõua ju hädaldada. Mõni pime on tugevam, mõni nõrgem.

Pimedate ühingus on kõik inimesed hästi erinevad ja taluvad olukorda erinevalt. Mina ei harju kunagi, olgu see periood 50 aastat või kauem,» tunnistab Mall oma nõrkust.

Samas ütlevad mõlemad kaasad nagu ühest suust, et oluline on leppida. «Meie õnn on see, et meil ei ole muid suuri hädasid, et saame väljas käia, kuigi mitte üksi. Saame ujumas käia, tunneme rõõmu muudest asjadest,» selgitab Aldo. Ujumas käivad Kalsid Aura veekeskuses, saatja talutab neid välisukseni, edasi saadakse juba ise hakkama. Inimesed on olnud vastutulelikud ja aidanud.

Rohkem teadmisi

Tänapäeval on tekkinud olukord, kus nägijatel napib teadmisi, ja vahel ka mõistmist. Nõukogude ajal organiseeris Aldo Tartusse Eesti Pimedate muuseumi ja oli ise selle juhataja, kuid muuseum suleti ja veeti laiali. Üks muuseumi funktsioone oli õpetada inimesi pimedatega käituma.

Möödunud aastal korraldas teaduskeskus Ahhaa näituse, kus inimesed said pimedaks- oleku kogemuse. «Niisugused asjad aitavad tohutult. Niisuguseid üritusi peaks kogu aeg olema,» on Aldo veendunud. Nende tähelepanek on, et vene inimesed on altimad aitama kui eestlased. Rahvuskaaslased nagu ei tihka, kardavad – on Kalside mulje.

Õpetuseks ütleb Mall: «Bussipeatuses me ei tea, mis number buss tuleb, seda tasub alati ütelda. Aremal nagu mina kipub tee ära kaduma, kõrvalseisja võiks aru saada, et ma otsin teed. Vahel arvatakse, et kui on abi vaja, küll siis küsitakse.

Aga teinekord oleme päris hädas olnud, me ei leia saginas ühtegi inimest üles, kelle käest küsida. Võib-olla on inimene seljaga meie poole ega saa aru, et temaga räägitakse. Ei tea, kuhu poole hõigata. Ükskord tulin vales kohas maha, küsisin, kus ma olen, inimene ei saanud mu küsimusest aru.»

Riskijulgus

Kui mõtlema hakata, on Mall ja Aldo üsna erinevad. Või vähemalt nii see paistab: Mall valmis rohkem suhtlema, Aldo tagasihoidlikum, aga teistpidi suisa hulljulge. Mall ütleb, et nende põlvkond häbenes oma puuet, tervel põlvkonnal on kartus sees.

«Võtsin valge kepi alles siis, kui olukord muutus eluohtlikuks. Olen julge suhtleja ja saan hästi hakkama. Osa ühingukaaslasi ei julge näiteks pangas ütelda, et nad ei näe tabloolt numbreid, jätavad asjaajamise pooleli, ei julge abi küsida.»

Aldo on suur tegutseja ja teda on linnas sageli näha. Mall nimetab teda hulljulgeks, kuidas muidu ületaks ta sõiduteed suure liiklusega Kalda teel. Aldo ütleb küll selgituseks, et mõni juht ütleb autost, et mine nüüd üle. Aga üks auto peab kinni, teine mitte.

«See pole mingi hulljulgus. Kui käid kogu aeg abistajaga, tundub, et elu on lihtne. Tekib illusioon, milles elad. Ilma abistajata läheb õhupall kohe katki. Tuska see enam ei tee, need ajad on ammu möödas. Pimedal pinget ei ole, pimeda küsimus on see, kuidas sa üldse poodi saad, et leiba osta,» on Aldo pragmaatiline.

«Inimeste taluvuse aste on mingi kindel suurus, kui sul ei ole probleemi, võid minna ilma abita ja kõike teha. Kui sa paned silmad kinni ega saa enam abita kodust minema, siis on teistmoodi olukord. Paljud ei lähegi kuskile, nad on elu poolt maha surutud, paratamatusega leppinud, nende alalhoidlikkus on nii suur, et nad ei riskigi,» selgitab Aldo.

Lastele mõeldes

Selle kevadeni on noorem poeg Mart ja minia vanemate juures elanud. Aidanud vaadata, kas riided on puhtad või vajavad pesemist, lugenud ette, kust üks või teine kiri või mõni lipik on saadetud ja aidanud teha tuhandet muud asja. Mall ütleb, et ta ei ostagi Aldole muid sokke kui musta värvi, et segadust ei tekiks. Aga kodus peab ise hakkama saama, on mõlema kaasa arvamine.

Nüüd lähevad noored omaette elama ja vanemad on nende otsusega igati rahul. «Lapsed ei pea kannatama, et vanemad on abivajajad,» kuulen kommentaariks. «Kellel üldse lapsi ei ole, mõtlevad, et lapsed peavad ilmtingimata aitama,» ütleb Mall ja jutustab loo sellest, kuidas kotkas viis üle mere vaid selle poja, kes lubas hoolt kanda oma laste eest.

Mallil ja Aldol on kaks poega: Jaak ja Mart. Kui titadel oli vaja küüsi lõigata, kutsuti naabrinaine. Ikka pidi keegi aitama lapsi arsti juurde viia. Mall ütleb, et käis ise lastega väljas, aga hirm oli, et paariaastane linnas ära kaob, aga tema ei näe, kuhu laps läheb. Isikliku eluga pidi ise hakkama saama või paljude asjade eest rahakotist raha välja käima.

Vanemad ütlevad, et püüdsid lapsi säästa, nende pimedus oli traumeeriv. Murdeeas lapsed ei taha teistest erineda, neil oli kindlasti ebamugav. «Me ei sundinud lapsi meiega sinna-tänna minema. Kuidas suur poiss käib, emal käest kinni. Lastel ei ole kerge olnud. Nad on kiiresti iseseisvaks kasvanud. Pidanud kas või riiete ostmisel ise hakkama saama,» kommenteerib Mall.

Tähtede poole

Nii Mall kui ka Aldo on lõpetanud keskkooli hõbemedaliga ja ülikooli cum laude. Mall majandus-, Aldo ajalooteaduskonnas. Mallil oli ülikooli astudes hea periood: nägi tavalist kirja lugeda, tahvli peale küll mitte, aga sai teiste konspektidest maha kirjutada. Hingest oleks ta soovinud kirjandust õppida, aga lugemist oleks liiga palju olnud.

Aldo vedas aastaid endaga kaasas tehniliselt tujukat ja tinarasket Kometa lindimakki, et korraldada õppekirjanduse lugemist või selle kuulamist. Mall ütleb, et seegi oli hulljulgus: tulla Pärnu-Jaagupist võõrasse linna, õppida kiiresti Emajõe koolis ära punktkiri ja muud pimedate tarkused, elada võõraste poistega ülikooli ühikas ühes toas ja vaadata, kuidas ja kellega loengutele saab või poest süüa.

Aldo rehmab käega: ah, see kõik oli loomulik ja normaalne. Tahtsin ju õppida. «Õppejõud olid võrratud-võrratud, väga kena oli õppida. Õppisin sotsioloogia peale – minu tänusõnad kuuluvad eriliselt Ülo Vooglaiule ja Rem Blumile,» ütleb Aldo.

Ülikooli algusaega jääb ka Malli ja Aldo kohtumine, armumine, mis päädis nelja aasta pärast abieluga. Aldo koolivend Mati rääkinud Emajõe koolis, et tema õde lõpetanud sama kooli ja õpib ülikoolis. Mall suhelnud koolikaaslastega edasi ja nii nad varsti kokku saidki. Tänavu saab pulmapäevast 35 aastat.

Kui küsin Aldolt, kas Mall on ilus, saan vastuseks: «Loomulikult on ilus. Pilt tekib ise kokku, seal ei peagi midagi kujutama. See, et ma enne nägin, on varandus, see aitab pilti luua. Kõik maailma asjad on teada, kuidas need on.»

Õpingute jutu lõpetuseks olgu öeldud, et Aldo kaitses 1999. aastal filosoofiadoktori kraadi: «See on suur õnne küsimus. Võin tahta ja soovida, aga kui mul õnne ei ole, siis ei tule midagi. Ikka lastakse mõni kandidaaditöö põhja, osa teadlasi ei jõuagi kandidaadikraadini. See on suur ime, kui spetsiaalselt ametisse pandud teadlased ei ole suutnud midagi ära teha, minul on tulnud kõik kuidagi kõrvalt.»

Oma töö eest on Aldo saanud presidendilt tunnustuse: 2001. a Eesti Punase Risti IV klassi ordeni kui pimedate eestvedaja ja ajaloolane. Aldo Kals on Halinga valla aukodanik, talle on omistatud Pärnumaa vapimärk ja antud Tartu Kultuurkapitali 2003. aasta loominguline stipendium. Ta on aidanud Pärnu-Jaagupis surnuaeda korrastada ja tähistada silma paistnud inimeste haudu, tegelenud muinsuskaitsega ja kuulub erakondlikult Isamaaliitu.

Maailmanägemise viis

Aldo on lapsepõlves palju jalgrattaga ringi sõitnud, autostopiga Venemaal olnud ja näinud tohutult palju ja ehk rohkemgi kui keskmine inimene. Nüüd tema reisipagasis ka kümnekonna välisriigi külastus.

«Möödunud suvel käisime Vilsandil ja kohtusime Jaan Tättega, kes küsis ka, mis vahet seal on, kus sa oled, kui sa ei näe ümbritsevat. Mis tunne on olla Kuramaa põhjatipus, ei saa muidu teada, kui tuli ära käia. Balatoni järv, Norra fjordid, Londoni linn… Kui sa oled Big Beni all seisnud, siis kuidas sa ei tea, mitmel küljel on kella sihverplaat?» küsib Aldo.

Ja veel: «Kui oled ikka Ruhnu kirikus istunud, ei teki küsimust, et mis see Rein (õpetaja Harri Rein – R.P.) seal üksi kirikus teenistust peab. Meil oli veel grupis muusikaõpetaja Kaido Laasi, tema mängis orelit. Võrratu, võrratu, hommik Ruhnu kirikus – mida saab veel sellele vastu panna.»

Mall tunnistab, et armastab raamatuid lugeda, viimasel ajal siis kuulata, ja heliajakirju. Varem käis Mall võimlemas, nüüd ujumas ja kuulab Vikerraadio kõrval alati Kuku raadiost keskpäevatundi. Ja otse loomulikult on ta naiselikult uudishimulik ja vaatab telerist presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõttu ja laseb endale kirjeldada, missugune kleit kellelgi seljas on või missugust soengut kannab.

Malli ja Aldot ümbritsevad iga päev inimesed, nende ainus valik on usaldus. Aldo ütleb: «Inimesed on ju ümberringi head. Pimedaks jäämine ei muuda inimese loomust, kes ei usalda, ei usalda ka pimedana.»

Täna

Poeg Mart on kaitsnud Belgias biostatistika alal magistritöö ja Jaak lõpetab veresoonte uurimise alal doktoritööd.

Abikaasad on õnnelikud, et elu on kergemaks läinud: pensionäridel tõsteti pensioni; viimased kuus aastat on linn aidanud osaliselt tasustada abilise tööd; neli aastat tagasi hakkas Aldo tööle arvutiga, millel on hääleprogramm; kui võimalust on, keerutavad nad valssi, ikka seda mugandatud eesti oma.

Rita Puidet

 

Aldo Kals

Sündinud 20. novembril 1945 Pärnumaal Halinga vallas

Õppinud Pärnu-Jaagupi keskkoolis ja Tartu Emajõe koolis, TÜ ajaloo osakonnas 1967–72

Kaitsnud 1984 ajalookandidaadi («Eesti ajalooalase eluloolise teatmekirjanduse teke ja areng») ja 1999 filosoofiadoktori kraadi («Hariduse osa Eesti nägemisvaegurite integratsiooni ajaloos»)

Tähtsamad kirjutised:

Kirjutanud koos abikaasaga kaheköitelise käsikirjalise biograafialeksikoni «Tuntud korbelaste elulood» Pärnu-Jaagupi kihelkonna nimekatest isikutest, 1975

Eesti NSV Pimedate Ühing 35, 1986

Tallinna Pimedate kool 1883–1914, 1988

Eestikeelne elulooline teatmekirjandus, 1990

Tartu pimedate koolid 1922–1945, 1995

Eesti pimedate õpetamise ajalugu, 1999

15 aastat vabaharidustööd Eesti Pimedate Muuseumis 1987–2002, 2002

Lehekülgi eesti pimedate ajaloost. Eluloolisi artikleid I–IV, 1991–2006

Töötanud TÜ sotsioloogia laboratooriumi ja NSVL ajaloo kateedri nooremteadurina, Eesti Looduskaitse Seltsis, TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadurina, olnud alates aastast 1983 Eesti Pimedate Muuseumi juhataja, on aastast 1996 Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse juhataja. Tähistanud 1979–95 koos kujur Ado Kochi ja Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsiga veerandsada haua- ja mälestuskivi

Tunnustus: Tartu Kultuurkapitali loominguline stipendium 2003, 2001 Eesti Punase Risti IV klassi orden, 2000 Pärnumaa vapimärk ja Halinga valla aukodanik

Mall Kals

Sündinud 18. juulil 1947 Muhus

Õppinud Tartu Emajõe koolis, TÜ majandusteaduskonnas 1966–1971

Töötanud Tartu ülikooli raamatukogus, sotsioloogialaboris, nägemise tervishoiu laboris, 90ndatel õpetanud täiskasvanutele punktkirja, aastast 2001 kodune. Kuulub Lõuna-Eesti Pimedate Ühingusse, Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskusesse, Eesti Puuetega Naiste Ühingusse.

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)