Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui vägivald kolib magamistubadesse

22.04.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Ei oskagi öelda, kas olen hea vägivalla taluja või mitte. Mul on niipalju vedanud, et kodud, kus olen kasvanud ja elanud, on pakkunud kindlust ja turvatunnet ning kõik see, mida olen tajunud vägivallana, on alanud lävepakust kaugemal. Ja kindlasti olen ma olnud hea põgeneja. Enamasti.
Ajakirjanduses tõuseb vägivalla teema esilehekülgedele sageli mõne õõvastava juhtumi läbi. Need lood tunduvad paljudele ennekuulmatud, talumatud ja rasked, pannes küsima, mis on inimeseks olemise väärtus ja hind, visates hetkega prügikasti kogu moraali, eetika ja usu.
Mäletan, et paarkümmend aastat tagasi, ajal, mil hilisemad Skype’i meeskonna liikmed alles oma iseseisvat leiutusteed alustasid, ilmus ühes päevalehes südantsoojendav artikkel toonasest jaapanlaste uudisvidinast. Juttu oli iselaskuvast prill-lauast, mis uudise pealkirja kohaselt pidi kõik peretülid lõpetama.
Mulle on see meelde jäänud tänu sellele, et hea sõber ja toonane ülikooli õppejõud oli selle kenasti välja lõiganud ja tualeti seinale kleepinud. «Et meelest ei läheks,» ütles ta kerge muigega, kuigi, kui aus olla, ei mäleta ma, et selles peres oleks eriti tülisid olnud. Ei prill-laua ega valest otsast tühjakspigistatud hambapastatuubi pärast.
Vägivallast kõnelejad jaotuvad laias laastus kahte rühma. Ühe moodustavad need, kes näivad ütlevat, et juba kellegi või millegi sünd on iseenesest vägivaldne akt, et inimsoo ajalugu ongi sõdade ajalugu ning pidev võitlus üha kahanevate ressursside pärast. See on arutelu, mis pakub küll tuge maailma filosoofilistele alustaladele, kuid ei aita ohvreid.
Kõige valusamalt tabab vägivald inimesi aga just lähisuhetes ja perekonnas. Need on olukorrad, milleks ei olda valmis, mida ei oodata ning mis jäävad mõjutama inimeste elusid alatiseks. Nii vägivallatsejate, ohvrite kui pealtnägijate omi, ja viimased on sageli just lapsed.
Maailmas on vägivalla vastu palju võitlemist. Selle vastu kogutakse allkirju, raha, lauldakse, tantsitakse, algatatakse haridusprogramme ja korraldatakse ohvriabi. N-ö kolmanda maailma riikides, kus kirikukogukond on kasvamas, jagatakse koos sõnaga ka perekondlike väärtustega seotud tarkusi ning koolitatakse inimesi lihtsalt alalhoidlikumalt käituma.
Vägivallavastasel liikumisel on palju eestkõnelejaid, üheks tuntuimaks on ehk näitleja, kirjanik ning omaaegne aeroobikakuninganna Jane Fonda, kes on keskendunud naistevastase seksuaalvägivallaga võitlemisele. Jane Fonda ema vägistati kaheksa-aastase tüdrukuna, see jättis temasse eluaegse jälje ning 42aastasena ta sooritas enesetapu, õppimata armastama.
Lähisuhtevägivallast kõneldes peetakse tänapäeva Eestis silmas nii füüsilist, seksuaalset, psühholoogilist, majanduslikku, vaimset kui ka struktuurse iseloomuga (seotud majanduslike võimaluste kitsendamisega) vägivalda ning sagedamini nähakse ohvrina just naisi. Oma nõustamispraktikast võin küll öelda, et on reaalsed olukorrad, kus kannatajaks pooleks on pigem mees ning piltlikult öeldes piisaks (eks)abikaasa sõrmenipsust, et hävitada kogu inimese karjäär, kodu ja suhetevõrgustik.
Mis toimub inimestega, kes nii teevad?
Lähisuhteid on palju uuritud. Üks uurimustes välja tulnud paradoks on tõdemus, et needsamad omadused, mis paarisuhtes kaaslase kord atraktiivseks tegid, muutuvad ajapikku ebahuvitavaks ja vastumeelseks. Teine oluline märksõna, mis siinses keskkonnas oluline, on pidev ühiskondlik-majanduslik ebastabiilsus. Kolmandana võib välja tuua ebarealistlikud ootused suhtele või kooselule.
Vägivald ei alga algharidusest ja kasimata kodust, see võib tulla lõhnastatult valgetes kinnastes, olla armastusväärne, rafineeritult väljapeetud ja meeldiv. Kuni vägivallani.
Vägivald sandistab inimesi. Tema kõige kohutavam omadus on see, et ta kipub korduma. Need, kes kunagi vägivalda oma nahal kogenud, on altimad seda järgmisele põlvkonnale edasi kandma.
Seepärast, jah, just eriti seepärast on lisaks vägivalla ohvritele vaja tegelda ka pealtnägijate ning vägivallatsejatega. Meie asi on pakkuda võimalust elada ja tunda nii, et vägivald ei ole vajalik ning ainuke tee. See võib tähendada aastatepikkuste arusaamade ja käitumismustrite muutmist ja murdmist. Sageli tundub, et inimlikult ei ole see võimalik, nii nagu ei ole ainult oma õlul võimalik kanda kogu ahastust, häbi, ängi ja valu.
Õnneks olen ma näinud muutunud elusid. Uus algus on võimalik, selleks läheb vaja lootust, usku ja väga palju armastust.

paenurm_mari1_2015 copy

 

 

 

 

Mari Paenurm,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)