Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui ülimaks saab meie-tunne

11.02.2015 | | Rubriik: Arvamus

Ühes suuremas riigiametis, kus töötasin, oli juhtkond sõnastanud organisatsiooni põhiväärtused (ideoloogia), mis olid aluseks töötajate hindamisel. Töötajad ise nimetasid neid väärtusi irooniliselt imeliseks meie-tunde tekitajaks ning nende väärtuste ja hindamise kohta tehti nalja. Väärtused liitsid inimesi ainult paberil.
Väärtused kujundavad meie elu ja ainult sisemised sügavad väärtused on need, mille nimel ollakse valmis loobuma paljust ning vajadusel isegi andma elu.
2014. aasta suvel viibisin Leedus Kaunase lähedal puhkekülas, kuhu oli kogunenud meeste palvepäevadele ligi 400 kristlast erinevatest konfessioonidest.Nad olid kokku tulnud igast ilmakaarest: Leedust, Lätist, Inglismaalt, Ukrainast, Poolast jm.
Mingi aeg algas ärev sõnavahetus leedulaste ja ukrainlaste leeris. Ma ei saanud alguses aru, mis juhtus, kuid asja lähemalt uurides selgus, et ainuke Venemaa esindus, Kaliningradi meeskond (pastor oli armeenlane ja rahvas vene-preisi päritolu), oli kohale sõitnud autodega, millel lehvisid Georgi lindid (Venemaa mainekama lahinguordeni sümbol).
Ukrainlased küsisid Kaliningradi meestelt, miks see sümbol on vajalik kristlaste seltskonnas. Mehed ise ka ei osanud täpselt öelda, kuid see pidi olema sümbol, mis liidab «meie inimesi» üheks. Autodelt linte nad maha ei võtnud, kuigi seda paluti, argumenteerides sõjaga Ukrainas. Õhkkond oli pingeline, kuniks Kaliningradi vennad lahkusid.
Hiljaaegu rääkis üks pastor, et suhtles haritud ja intelligentse Venemaa luterliku vaimulikuga Ukraina küsimuses. Pastor võttis jutuajamise lühidalt kokku tõdemusega, et vaimulikuga ei saanud Ukraina teemal vestelda, kuna vaimulik arvas, et Ukraina ahistas «meie inimesi». «Ajupestud,» oli pastori hinnang.
Vestlesin hiljaaegu Skype’is sõbraga, vaimulikuga Venemaal, ja tema jutust kumasid läbi sõnad: meie rahvus, ühtne Venemaa, meie omad …
Venemaa patriarh Kirill on nimetanud Donbassi sündmusi ususõjaks, kus «meie omadele» tehakse liiga.
Sattusin uuesti vaatama Vene kultusfilmi «Vend 2» (Brat 2), kus kangelane Daniila on vahendeid valimata kõrgema õiguse teostaja (lastes maha kurikaelu nagu kärbseid). Põhjendus: miks nad solvasid meie omi ja meie maa ei jäta meie omasid hätta. Meie kuulumise kriteeriumiks oli tunne «olen venemaalane ja see on kõrgem, mis olla saab». Kui keegi ei ole «meie oma», siis me põlastame teda ja vajadusel elimineerime. «Meie» on ülim õiglus ja kõrgem teistest seadustest.
Ajaloos on üks meie-tunde areng juba toimunud – 1930ndate natslik Saksamaa –, ja selle lõpp ei olnud ilus.
Minu süda valutab Venemaa kristlaste pärast. Mis saab neist, kes ei taha kaasa minna «meie-tundega» või kes on sellest pimestatud. Ainult kirik võiks olla kohaks, kus oleks tõesti imeline meie-tunne – eestlane, venelane, ukrainlane, grusiinlane ja Taevaisa rahu ning rõõm meie keskel.
OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

 

 
 

Indrek Kõiv,
vaimulik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)