Esileht » Teemad » Temaatiline »

Kui tuul käib temast üle, siis teda enam pole

16.11.2010 | | Rubriik: Temaatiline

Läbi pragude heidab madal novembripäike valuvalgeid kiiri sügislagedale. Toomas Vananurm Tuul tõusis
Kõik muutus nii äkki. Loomulikult ma aimasin, et see hetk tuleb. Hetk, mil tuul tõuseb, nii et rebib lehed puult, aga ma lootsin, et äkki sina veel ei lähe, et jääd veel hetkekski siia. Kuid kui vaatasin su silmadesse, nägin seal sügavat väsimust. Olid nagu leht, mis ei jaksa enam puust kinni hoida, aga mina ei suutnud sinust loobuda.
Loomulikult ma usun, et elu võib olla igavene, et midagi kaunist on ees, aga püüdke mind mõista – nii raske on loobuda, jääda üksi.
Sa naeratasid. Aastatega oli sinu naeratus aina kaunimaks muutunud. Vahel, kui seda sulle ütlesin, rääkisid sina armastusest, mida oled nii palju tundnud, ja sa uskusid, et armastus muudab kõik kauniks – ka vanad ja väsinud, nagu värvikirevad lehed sügispuul.
Aga sügis ei saa olla lõputu. Värvilised lehed ei saa lõputult puust kinni hoida.
Tuul tõusis, raputas oksi ja mõned lehed läksid lendu.
Ma oleksin tahtnud seista ette, sind kaitsta selle tuule eest. Kohati mulle tundus, et sain sellega hakkama. Sina ei saanud minna, sest nägid, kuidas ma ei suuda sinust loobuda… Aga siis see juhtus.
Aeg sündida ja aeg surra.
Kes õpetaks, kuidas on võimalik loobuda.
Miks laseb puu oma lehtedest lahti? Kas ta taipab midagi sellest, mis on ees. Kas ta teab midagi kevadest ja uuest elust?
Mina ei suuda.
Laske mul olla kurb. Ärge rääkige. Vajan vaikust. Vajan aega.
On liiga tuuline. On külm.
Niikaua kui meil on aega
Leht liugles maa poole. Vaikselt. Tal oli aega selle langemisega. Tuulel on kerge nii kerget kanda. Leht langes allapoole ja siis äkki kandis tuul ta uuesti üles. Ilus lend!
Siis aga sai seegi aeg otsa. Tuli tuuletu hetk ja lehe lend lõppes. Mullal.
«Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.»
Leht peab saama mullaks, rohuks, lilleks, puuks, mis kannab miljoneid lehti, mida sügis-tuul rebib kord puult.
«Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama.»
Keegi kusagil kunagi ütles nii ja paljud kordasid seda.
Sinagi saad mullaks, kuid see pole ainus, milleks sa muutud.
Oled mu mõtetes, mälestuste ilusates piltides. Oled fotodel, kirjaridades.
Kuid sinu olemasolu ei lõpe ka siis, kui minust saab muld. Minust su edasikestmine ei sõltu.
Sina jääd, ja pole vahet, kas on tuulevaikus või torm.
On keegi, kes meid muudab, selleks et võiksime jääda. Tema käes on olnud kõik meie ajad – minevikus, olevikus ja tulevikus.
Tema jääb ja Temas on meilgi aega – ajatut aega armastuses.
Jaan Tammsalu
Mårten Andersson

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)