Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kui tuleb toimetada hädaristimine

08.04.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimastel nädalatel on maailm kogenud taas ebakindlust. Seekord on see puudutanud ka meid. Alati on olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kõigeks tuleb valmis olla. Tuleb valmistuda elamiseks, kuid tuleb valmistuda ka surmaks. Peab teadma sedagi, et kord tuleb meil kõigil astuda ajast igavikku. Et kõigeks valmis olla, peame mõistma inimloomuse rikutust ja pattu. Paulus ütleb kirjas roomlastele: „sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“. Kuid Jeesuse Kristuse läbi on Jumal meile valmistanud pääsu oma kirkusesse. Sellest osa saamiseks on meile antud ristimine. Jeesus ütles: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse.“

Alati, kui alahinnatakse patu hukutavat mõju, kaasneb sellega ka ristimise tähtsuse alahindamine. Me peame tunnistama, et on olemas taevas ja põrgu, õndsus ja hukatus. Vaid usu ja ristimise läbi saame osa armust, mis kingib meile igavese õndsuse.

Kirikus on kindel viis, kuidas inimesed tulevad ise ja kuidas nad toovad lapsi ristimisele. Hädaolukorrad aga ei võimalda meil tavalisel viisil ristimise armust osa saada. Sellisteks juhtudeks näeb kiriku korraldus ette hädaristimise.

Ristimine on õndsuseks vajalik talitus ja sellepärast on kiriku ajaloos peetud seda erakordselt oluliseks. Kuna elu on habras, püüti ristimine toimetada võimalikult varakult. Usuisa Martin Lutheri eluloost teame, et ta perre sündinud lapsed ristiti reeglina samal päeval, kui nad sündisid. Äärmisel juhul järgmisel päeval. Nii on see olnud ka meie esivanemate juures veel paarsada aastat tagasi.

Tänapäeval küsitakse laste ristimise puhul, et kelle süles ristitav laps peab ristimise ajal olema. See, et laps oli ristimise ajal ristiema või ristiisa süles, pärines sellest ajast, kui ema ei pruukinudki ristimise ajal veel lapse juures olla.

Tartus avati mõni aeg tagasi uus rahvusarhiiv. Minu ülesandeks oli selle hoone õnnistamine. Olin kimbatuses kõne osas, mida selle hoone kasutuselevõtu puhul öelda. Appi tuli Kristjan Luhamets, kes soovitas rääkida, et selles arhiivis hoitakse seda teadmist, et eestlased on olnud kristlased. Ainsad andmed meie esivanemate kohta sisaldavad arhiivis nime ja ristimise aega. Alles palju hiljem hakati kirja panema ka sündimise aega. Meie esivanemad on pidanud kõige tähtsamaks asjaks ristimist. Kui olin kõne lõpetanud, astus mu juurde Aadu Must ja kinnitas, et just nii see asi on.

Täna täidab kirik meie Issanda ristimiskäsku: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse.“

Kuid on ka hädaolukordi. Väikesed lapsed võivad ootamatult käte peal hakata surema. On õnnetusi ja haigusi, kus lahkujal on soov saada ristitud, kui vaimulikku ei ole enam võimalik kutsuda. Nendes olukordades tuleb toimetada hädaristimine.

Seda võib teha kes tahes kohal olev kristlane järgmisel viisil. Esiteks võta puhast, sobiva temperatuuriga vett. Kui on aega, siis täna Jumalat ristimise anni eest, mis Vaimu läbi meid uuesti sünnitab ellu, mida surm ei saa enam lõpetada. Palu, et Jumal võtaks ta vastu oma riigi kodanikuks, ühendaks ta enesega, puhastaks ta kõigest patust ja kingiks talle osa armurikkuse täiusest oma Poja, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Kui ei ole aega, siis võib palve ära jääda.

Teiseks pane ristitavale kolm korda vett laubale ja ütle ristitava nimi ning järgmised sõnad: mina ristin sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Aamen.

Selle peale loe meieisapalve. Kui mäletad, siis ka apostellik usutunnistus ja järgmised õnnistamissõnad: Issand õnnistagu sind ja hoidku sind! Issand lasku paista oma pale sinu peale ja olgu sulle armuline! Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu! Aamen.

Selle järel võta ühendust koguduse vaimulikuga ja teata talle, et inimene on hädaolukorras ristitud.

Kui hädaolukord möödub, siis toimetab vaimulik hädaristimise kinnitamise ja ristitud inimene kantakse kiriku kirjadesse.

 

 

 

 

Joel Luhamets,

piiskop

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)