Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui tahad vaikselt elada, tule Annasse

07.05.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Altarimaalil Anna kirikus julgustab Jeesus Peetrust olema julge ja mitte kartma. Eks ta julgustab sealset väikest kogudustki, kellel sel sügisel saab vanust 330 aastat. «Anna on minu esimene armastus,» ütleb kirikuõpetaja Lea Heinaste, kes on siinse kogudusega seotud paarkümmend aastat.

Soojal kevadpäeval askeldavad väikese pühakoja juures õpetaja Lea Heinaste (68), kes väljateenitud puhkusele ei malda jääda, ja abikaasast kirikumees Toomas. Vähegi soojem ilm kutsub ju pühakoja ust avama, et talvega kogunenud külm ja rõskus hoonest välja lasta. Rohelus seinte allosas annab tunnistust rõskusest ja vetruv põrand väikese koguduse suurest probleemist. Õnneks on sel aastal tänu pühakodade programmi kaudu uuringuteks ja projektiks eraldatud rahale tekkinud lootus saada pühakojale uus põrand. Selleks võib siiski kuluda mitu aastat.
Mäletan veel, kuidas Anna kiriku uus laudadest musta värvi katus suure maantee ääres pilke endale tõmbas. Aastate jooksul on katus pleekinud ja vajaks uuesti tõrvamist, aga sedagi «tühist» summat pole kuskilt võtta.

Kohalikud misjonärid
Anna on sattunud olukorda, kus on muutunud keset Eestit ääremaaks. Kohalik metsafirma pakub tööd meestele, kauplus mõnele naisele. Kooli tuleb sõita Tarbjale, Ardu või Paidesse; taluomanikud saavad oma sissetuleku põldu pidades. Kunagisest kolhoosisööklast on saanud kogudusemaja, kus hea pühapäevakooli või piiblitundi pidada, aga talvel ka jumalateenistust.
Kindlasti on siia majja asja igal pühapäeval: üle nädala koguneb kümmekond last, eestvõtjaks on Taivi Lohu kaks last, kes hommikuti sõbrad läbi käivad ja kaasa kutsuvad. Nemad on õpetaja sõnul misjonärid ja ärgitajad. «Kui lapsed jooksevad õues ja näevad mind autoga tulemas, siis on nad kohal. Kodus ei küsi lastelt keegi, kus te olite või mis te tegite,» selgitab õpetaja siinset elu.
Ja pühapäevakoolis on tore käia: saab mängida, laulda, meisterdada ja kommi nosida. Hea «ingel» on Kursi vaimulik Sulev Sova, kes teel olles käib Anna kirikus palvetamas ja sponsib siinset lastetööd maiustustega. Jõulude ajal, emade- ja isadepäeval laulavad lapsed ju kirikus ja nii tuleb mõni lapsevanemgi pühakotta.
Kord nädalas koguneb kolm kuni viis inimest piiblitundi, külmaga pannakse kamin küdema ja siis on mõnus diivanil istuda ja jumalasõna uurida. Eelmisest teenimise ajast on veel kolm ustavat «lambukest», aga nende juurde peab õpetaja kõrge vanuse tõttu koju minema. Koguduses on uus põlvkond peale kasvanud.
«Kui aastaaruannet tegin, vaatasin arvusid ja mõtlesin, et koguduseliikmed on enamuses noored inimesed. Kurbloolisus on, et nad töötavad mujal, sest kohapeal ei ole tööd.»

Esimene pärast Põhjasõda
Ajalooliselt on Anna kirik olnud Paide abikirik. Lea Heinaste ütleb, et on Annas tegelikult esimene iseseisev õpetaja pärast Põhjasõda. Kui vahepeal kogudust teeninud õpetaja Jaanus Klaas ära läks, algas «rappumine» ja kogudus lagunes ära. Kuigi õpetaja Heinaste on 2011. aastast emerituuris, loodab ta, et jaksab kogudust teenida nii kaua, kuni endale järeltulija leiab.
Enda õpetajat ei jõua Anna kunagi pidada, teab õpetaja, kellele kogudus maksab autokompensatsiooni. Maal ilma autota hakkama ei saa. Lea ja Tooma kodu on 17 kilomeetrit eemal Kareda külas Peetri lähedal. Elu siin enam bussi järgi ei sea, see võtab tohutult aega. Õpetaja käib iga päev või üle päeva kiriku juures, nagu vaja on. Teisipäeviti on suisa kella neljani. Kantseleiaega pole mõtet välja kuulutada, miks peaks inimene nädala sees tulema, ikka pühapäeval. Kui kellelgi õpetajat vaja on, helistab.
Lea Heinaste ütleb, et õpetaja võib ka Tallinnast käia, aga tal peab inimeste jaoks aega olema. Ilma rahata on keeruline majandada, kuid vaimses mõttes on see õpetaja sõnul lihtne: «Tulevad need, kes aidata tahavad, ja panustavad ennast. Kui ühed väsivad, tulevad teised.»
Kui Lea Heinaste septembris jälle koguduses teenima hakkas, oli koguduse majandusseis miinuses, aasta lõpus aga 2000 euroga plussis. Tänavuse kolme kuuga ollakse tänu kotikorjandusele ja üleskutsele teha iga kuu kindel annetus rohkem korjatud kui möödunud aastal. «Õnnistan annetust ja annan teada, milleks raha korjasime. Majandust peab lükkama-tõukama,» jagab õpetaja oma kogemust.
Tema jaoks on küsimus, kuidas juhatuseesimehed või kirikumuusikud saavad riigitöö kõrvalt konverentsil või koolitusel käia. Annas noori pensionäre, kes tahaks end teostada, pole. Lea kooliõpetajast poeg Peep Heinaste on neljandat aastat juhatuse esimees, tütar Siret Heinaste organist. Omainimesed on kedagi säästmata rakkes. Inimeste vähesuse tõttu kogudus täiskogu ei valinud, seda funktsiooni täidab täiskogu. «Eestvedaja on maal siiski õpetaja,» ütleb Lea Heinaste.

Südame küljes
Kui Lea Heinaste emerituuri jäi, mõtles ta, et hakkab elama, nagu tahab, ja lihtsalt kulgeb ajas. Selgus aga hoopiski, et ta ei oska nii elada. Ja ta on lõpmata tänulik, et võib veel Annas kirikutööd teha. Pensionil olles sõitis ta algul ühest kirikust teise ja andis kohalikule õpetajale puhkepäeva. Siis läks ta Koeru, aga sealne kogudus hakkas kahe aastaga südame külge kasvama ja ta tegi ettepaneku Annaga, oma esimese armastusega, uuesti paari heita.
«Käisin Arne Hiobiga pühal maal ning seal süvenes minu kogemus ja veendumus, et kirik peab olema avatud. Kirikus ei saa öelda, et õpetajat ei ole või et Jumal pole kodus,» ütleb vaimulik. Ta nägi, kuidas Anna kogudus laguneb, ja tuli tagasi.
Koguduse ansambel – kaks naist ja kaks meest – õppis laule, et 2. ülestõusmispüha õhtul pidada kirikus Emmause missa. Üks eesmärk oli kutsuda inimesi leeri. Neid, keda Annasse veel jäänud on, sest viimane matuski oli siin septembris. Lea ütleb, et agar peab olema, inimestega rääkima ja neid kutsuma. Ja lastele emotsiooni pakkuma. Sel suvel on Annas kaks laulatust.
Veel on Lea Heinastel üks idee – kuna kogudusel on 17 ha maad, võiks surnuaia taha rajada lemmikloomade matmispaiga.
Rita Puidet

Anna kirik ja kogudus
Kirik ehitati varasema puukabeli kohale ja pühitseti 6. juulil 1780.
2013. aastal oli koguduses 56 liikmesannetajat, 170 liiget.
Lastetöös osales 10 last, tegutseb neljaliikmeline ansambel, vabatahtlikke abilisi oli 15.
1. septembrist 2013 teenib kogudust taas õpetaja Lea Heinaste.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)