Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kui suur on Eesti luule?

07.02.2018 | | Rubriik: Kultuurielu

Mis tobe küsimus! Aga ikkagi. Meie luulel on ka aidamees omast käest võtta: Indrek Tarti „Eestikeelne luuleraamat 1638–2000“ (2002). Sellest ajavahemikust on kirjas ligi viis tuhat luulekogu ja autorikogude kirjutajate arv ligineb tuhandele. Pluss antoloogiad, pluss XXI sajandi saak. On palju vaidluskohti: kus lõpeb laulik ja algab luuletus, pisitrükiste probleemid, „samizdati“ jaoks kirjutusmasinal paljundatu jne.

Enamiku jaoks on luule suuruse määr neljaköiteline Karl Muru koostatud ja Betti Alveri ristitud „Sõnarine“ (1989–1995). Neli köidet „Sõnarist“ peidab endas 194 luuletaja valikut, viimastena pääsesid marjamaale Kauksi Ülle ja Indrek Hirv. Juba vanaema-vanaisa staatuses? Ainuke raamat, mida Karl Muru ise on tõstnud „Sõnarise“ kõrvale, on Arne Merilai koostatud „Eesti ballaad“ (2003), kus autoreid 146.
Siin pane tähele: ühiseid autoreid „Sõnarisega“ ainult 58 ja Arne Merilai kohati lustakat saatesõna tasub samuti lugeda. Nii et Muru poolt ballaadipiibliks kutsutu (839 lk) on täiendus „Sõnarisele“, nagu ka Kajar Pruuli valik „Varjatud ilus haigus“ (2000, kahjuks ilma Valeria Ränikuta) ja Siim Kärneri koostatud tõesti igati ilus murdeluule antoloogia „Ime kütken tähe poole kist“ (2002).
„Sõnarise“ algusköide sattus „nõukogude unelaadse elu“ murdumisse kapitalistlike haide söögiahela algusesse ning on valgete laikudega. Seda eriti usuluule osas (puudu näiteks Johann Voldemar Jannsen, Martin Lipp). Ja ega me teagi, kas tulevane „Eesti luule suur valik“ peab näitama, mis meile eri aegade luules tänasel päeval apetiitsena tundub, või hoopistükkis näitama, milline just teataval hetkel luule üldpilt oli või on. Nagu toovad esile J. A. Veltmanni „Eesti luuletajate lillekimp ehk 200 õiekest ühe varre pääl“ (1901) või Auguste Kaarna „Eesti luuleilm. Täielikum kogu eesti luuletusi“ (1913).

Kas saame hakkama tuleviku antoloogias ilma kiidulauludeta Vene keisrile, ilma oodideta rahvaste sõpruses kümblevale komparteile ja Leninile-Stalinile? Kui kõik luuletuste autoriõiguste valdajad lepivad kokku, et just neid luuletusi ei tohi kasutada, kas siis neid polegi olemas – seda aegagi pole?
Nagu minu Siimusti külje all elanud üksikuks jäänud tädid laulsid kartulivõtu õhtusöögil: „Kelle põie pitsitusel, kelle p…. pakitsusel sündis laul Stalinile, ood kolhoosikorrale?“ Lubasid veel tšastuška viisil laulda, aga minusugune nagamann saavat liiga targaks. Lehmadele kolhoosilaudas olevat sedasorti laulmist ikka juhtunud, pisarakiskumise lauludele seltsiks. Petroolilamp jäigi seda kolhoositare valgustama.
Kuidas anda maitseproove nendelt luuletajatelt, kes on usulistel, ideoloogilistel põhjustel kõrvale jäänud või lihtsalt unustatud („õigustuseks“ diletandi tempel otsa ees) – tuua meile kuuluvat varandust jupihaaval tagasi meie kodudesse. Viiskümmend aastat okupatsioone on raamaturiiuleid laastanud ja peaksime end tundma vaeslastena, midagi teadmata peidus olevatest varandustest.
Lennart Meri arvas eestlastelt olevat raamatute hävitamisega võetud kolmekümne miljoni köite ringis. Igaühelt riiuli jagu. Kas järgmise raamatuaasta deviisiks saab möödunud sajandi kolmekümnendatele sarnaselt „Igasse kodusse raamaturiiul!“?
Sooviksin, et Eesti Vabariik paneks õla alla raamatupoele, kuhu võetakse müüki teatud ajaks kõik trükist tulnud raamatud. Mitte nii nagu praegu – vastuvõtja teeb näpud märjaks ja vaatab, kas sinu raamatunääps sobib poes müüdava muu träni taustale või mitte. Kas viis eurot iga raamatu juurdehindluseks poes on vähe või palju? Mäletate nõukogudeaegset lugu – kas kaks juuksekarva on vähe või palju teie pealael? Aga supi sees?

Minu Tallinna linna nimeline sünnikoht sai hakkama korraliku õigeusu kiriku ehitamisega Lasnamäele. Mustamäele kerkib välimuselt pisut supiköögi sarnane luteriusu hoone. Andke mulle andeks, aga see hoone näib ütlevat: ka okstest onnis saab Jumalat kuulutada eesti rahvale, ei peagi torni ja kellaga kirik olema.
Seda loogikat järgides võiks linnavõim ehitada ja võtta Tallinna TV kõrval oma leivale ja supile Venemaal ilmuvate raamatute poe. Korraliku poe, nii et ümberkaudsetes riikides elavatel inimestel oleks põhjust ennast Tallinnas tuulutada ja õhku nuusutada. Hariks Lasnamäe inimesi (algul loeksid, siis leiaksid vene teatri üles) ja minagi oleksin esimeste hulgas, kes istuks Lasnamäe bussi peale.
Venelased tõlgivad uskumatuid asju. Minu maailmaluule lugemus on lõviosas vene keele vahendusel. Kõik impeeriumi pretensioonidega rahvad minevikus ja tänapäeval koolitavad usinasti kõiksuguseid maailma keelte tõlke, neil on see kohe veres. Ning tõlkidel on töökohtadel vahel igav ja nii nad panevadki üht-teist huvitavat kohaliku rahva keelde. Nende keeleruumis on luule tõesti suur.
Vallo Kepp

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)