Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui surnutel ei ole Jumalat …

17.04.2013 | | Rubriik: Arvamus

Mulle tuleb Kuressaare tänaval vastu tuttav, kuid korraga ei oska ma öelda, kes. Ta tuleb kepiga tatsudes. Kui oleme veel paari meetri kaugusel teineteisest, taipan: ah tema, Juuli! Või on hakanud kepiga käima … Jah, pole aastat paar näinud, aga selles eas, juba 70ndates, teeb elu inimesega, mida ta just tahab.
Tervitame ja jutt läheb elule endale, et aeg läheb ruttu. Aastad kaovad, kuni ühel päeval tuleb seista surma palge ees.
Ja siis ütleb mu tuttav: «Lugesin Eesti Kirikust, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. Kui see nii on, siis on see ülekohus. Surm on elu teine pool, kuid igaveses pimeduses. Nii ekslevadki hinged, ja meie, elavad, näeme neid veel ainult unes. Ei, ei, ka surnutel peab olema oma Jumal!» Olen nõutu. Jah, ka mina lugesin seda, mis nüüd Juulil hingel, kuid ma ei tundnud valu. Ju peab siis nii olema, et surnud on ikka unustatud rahvas püha mulla all.
«Ma, neh, nüüd kepiga,» lausub tuttav nagu vabandades. Minagi saan oma tundest üle, et näen inimest nii muutununa. Abituna. Et ta on pidanud kepi appi võtma.
«Kullake, see aeg tuleb kõigil. Häbeneda pole siin midagi. See on elu ise!» ütlen.
«Kas see just nüüd oleks tulnud, aga ma … kukkusin. Otse oma kodutoas taburetilt. Ja tead, miks ma kukkusin? Ma olen Jumalale selja pööranud.»
«Miks siis … sinu eas?»
«Maailmas on nii palju kurja … Kus see Jumal siis on, et laseb nii paljul halval juhtuda: sõjad, looduskatastroofid? Miks ta süütuid inimesi ei kaitse? Kui ta on elavate Jumal …»
«Kurjust on lihtsalt nii palju, et Jumalgi väsib.»
Ajasime veerandtunnikese juttu ja astusime oma rada. Vaatasin mitu korda selja taha, kuidas ta selle kepiga ikka edasi jõudis. Ja mõtlesin: «Kui inimene on kogu elu uskunud Jumalat, siis ei peaks, ei tohiks ta kaotada usku temasse. Ja mis siis on juhtunud inimesega, selle elavaga, et ta enam ei usu?»
Kunagi püüdis üks tuttav mulle selgeks teha, et usk on naiivsetele inimestele, ainult nemad leiavad Jumalast lohutust.
Ma ei arvaks nii. Jumal on inimesi aidanud palju, neid tervendanud, neisse elurõõmu süstinud. Aidanud elu rasketel hetkedel tugevaks jääda. Aga see mõte, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, ka minusse ei mahu. Milleks surma nii troostituks muuta?
Talvel helistasin ühele kunagisele töökaaslasele, et kohtuda. Tahtsin talle anda paari oma raamatut kingiks. Mu helistamisele vastas nagu võõras hääl. Kuid see oli tema, nagu kohe teada sain. Tervis oli aga halvaks läinud ja häälestki nooruse röövinud. Ja esimene asi, mida ta mulle ütles, oli see, et «mind on kõik hüljanud, ka mu Jumal».
«Miks sa seda tunned?»
«Palun teda, aga tervis halveneb. Ma mõtlen, et Jumal ei armasta haigeid inimesi.»
«Jumal armastab kõiki.»
«Miks ta siis mind ei kuule?»
Mõtlesin viivu ja sain korraga aru, et Jumal ei saa aidata neid, kes ennast enam ei aita.
Läks kuu, teine, märtsipäike sulatas lund, kajakad linna kohal tiirutasid rahutult nagu ikka, kui otsitakse pesapaika.
Ja siis hiljuti tuli teade: kolleeg suri kaks päeva tagasi südamepuudulikkusesse. Aga elavaile jättis maha kirja: «Ma lahkun teadmisega, et armastan Jumalat, kuigi tema mind enam ei armastanud. Aga tahaksin, et seal püha mulla all oleks mul temaga kohtumisi.»
Mina aga mõtlen juba mitmendat korda: «Surnutel ei ole Jumalat. Miks siis? Miks elu teispoolsuses peab olema nii troostitu? Sealgi ju hinged ei leia rahu, tulevad meile, elavatele, meelde tuletama, mis on tõelise elu väärtus, selle elu, mida juhib Jumal …»
Enda Naaber

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)