Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kui sünagoogid põlesid

19.11.2008 | | Rubriik: Ühiskond

9. november 1938 on end ajalukku jäädvustanud halastamatu tapatöö algusena – 70 aastat tagasi algas sellel ööl suurim juutide tagakiusamine, mis kulmineerus Teise maailmasõjaga. Kristalliöö sündmused on märgiks piiritust kurjusest ja egoismist.

Eelmärgid
Saksamaal diskrimineeriti piiblirahvast juba alates 1933. aastast. Juudi arstid või advokaadid pidid oma ameti maha panema, mis sundis tollal lahkuma 37 000 juuti. Pärast 1935. a rassivahesid legaliseerivate Nürnbergi seaduste väljaandmist müüsid paljud juudid oma ettevõtted – muidugi alla turuhinna. 1937 nõudis Himmler avalikult «Saksamaa juudivabaks muutmist», mille põhjuseks ta tõi nende liigse võimukuse tööstuses ja kaubanduses. Tollane majandusminister Schacht vaidles küll vastu, kuid mees kõrvaldati ametist ning asendati Göringiga.
1938. a märtsis sisenes Wehrmacht Austriasse ning Suur-Saksamaa seaduste alla kuulusid nüüd ka sealsed juudid – ühtekokku 540 000 inimest. Viini elanikkonnast 9% moodustasid juudid, nii et Saksa sõduritel oli küllaga tegemist nende poekeste ja kontorite rüüstamisega. Suve lõpuks pidid rikkamad juudid finantsametile oma varandusest detailse aruande esitama.
Kogu juutide varandust hinnati 8,5 miljardile riigimargale, lisaks väärtpaberite kogusumma umbes 4,8 miljardit riigimarka. Natsionaalsotsialistlik valitsus plaanis nõuet vahetada varandus riigi väärtpaberite vastu, et ühelt poolt vähendada riigi eelarvedefitsiiti ja teisalt finantseerida röövitute pagendamist välismaale. Sügisel põgenes Saksamaalt kokku umbes 54 000 juuti.

Kaitsemärgi varjus
Alates 28. märtsist taandati juudi kogudused seltsideks, kellel polnud mingisuguseid õigusi ja kelle hooned ei seisnud enam riigi kaitse all. Juudi äridele pidi olema kirjutatud «juut» või need tuli märgistada Taaveti tähega. Seda tutvustati kui «kaitseabinõu», kuid tegelikkuses tegi see juutide leidmise hoopis lihtsamaks.
1938. a juunis nõuti sünagoogide lammutamist – esmalt Münchenis, siis Nürnbergis ja seejärel Dortmundis. Oli ka kuulda, et juute taheti saata koonduslaagritesse. Riigikaitseamet nõudis rikaste juutide nimekirju ning juudi rabid pidid koguduseliikmete nimed ja aadressid üles andma. 15. juunil viidi Berliinis äkk-korras laagrisse 1500 juuti.
Juutidel oli kohustus kanda kaasas «tunnuskaarte», alates 17. augustist pidi meestel olema teiseks nimeks Israel ja naistel Sara, 5. oktoobrist nõuti nende isikutunnistustel punase pitseri «J» olemasolu. Need tunnusmärgid võimaldasid juutide kiiret vahistamist ja deportatsiooni ning nende vara riigistamist.

Atentaat
Oktoobri lõpus aeti Saksa riigis elavast umbes 70 000 Poola juudist välja ligikaudu 18 000, paljud neist vaesunud. Suur osa võeti juudi kogudustesse vastu, umbes 7000 viidi aga põgenikelaagrisse. 
Pariisis elav juudi noormees Herschel Grynszpan, kelle vanemad olid laagrisse viidud, tulistas 7. novembril Saksa saadikut, kuul tabas aga natsionaalsotsialistlikusse parteisse kuuluvat sekretäri Ernst Eduard vom Rathi, kes suri 9. novembril. Atentaati toodi nüüd rõhutatult ametlikuks põhjuseks, mis õigustas juutide ja nende omandi vastast tegevust. Lihviti ka üleilmse juutide vandenõu teooriat.
Kuigi teade atentaadist jõudis avalikkuseni alles 8. novembril, hakkasid SS-lased Kurhessenis ja Magdeburgis juba 7. novembril juutide vastu tegutsema. Kasselis ja selle ümbruses pandi põlema esimesed sünagoogid. 9. novembril põlesid juba mitmel pool ka kogudusehooned – juutide vastu teostati organiseeritud rünnakut.
Õhtul kell 21 tuli teade Pariisi diplomaadi surmast. Tund aega hiljem pidas Goebbels antisemiitliku kõne, mis andis vaba tee igasugusele spontaansele juudivastasele tegevusele. Kell 23 algasid telefonikõnede ja telegrammide õhutusel pogrommid üle kogu Saksamaa. Juute, eriti varakaid, lubati vahistada nii palju, kui ruumid seda võimaldasid.       
Rünnaku alla jäid esmalt juutide ärid ja ettevõtted, seejärel ka kodud. Rünnakrühma meeste juhitud kambad tungisid korteritesse, lõhkusid sisustuse ja võtsid kaasa raha ning väärtpaberid. Nii meeste kui naiste kallal tarvitati vägivalda ja paljud neist vahistati. Järgmisel varahommikul deporteeriti 30 000 varakamat ja nooremat meest Buchenwaldi, Dachau ja Sachsenhauseni laagritesse.
10. novembril pogrommid jätkusid, eriti ägedalt Austrias ja riigi maapiirkondades. Siin-seal aeti juute sünagoogidesse ja mõnitati neid seal mitmel moel. Ühtekokku hävitati 1406 sünagoogi ja palvekoda. Juutide ettevõtteid, ärisid, kortereid ja surnuaedu läks pogrommide ohvriks 7500.
Pogrommiööl hukkunute arvuks loetakse 400, sealhulgas oli ka enesetappe. Koonduslaagrid nõudsid omakorda sadu ohvreid, paljud lasti kohe laagrisse jõudes maha, mitusada hukkus põgenemisel. Enamik vahistatuid lasti 1939. a augustis vabaks, tingimusel, et nad riigist lahkuvad. Enne sõja algust lahkus Suur-Saksamaalt üle 200 000 juudi, rohkem kui eelneva viie aasta jooksul kokku. Väljarändeks vajalik viisa saadi tihti mustalt turult.

Reaktsioonid
Välisriikidest tuli 10. novembril ligi 100 protestinooti Berliini, mida seal aga suuresti ignoreeriti. USA kutsus 14. novembril tagasi oma saadiku Berliinist ja New Yorgis toimus ohvrite mälestuseks demonstratsioon. Paljud välismaised ettevõtted lõpetasid kaubanduslepingud Saksamaaga. 
Mittejuutidest elanikkond reageeris sündmustele erinevalt: paljud vaatasid röövimist ja lõhkumist jahmunult pealt, rahvusteadlikud hitlerinoored lõid aga kividega aknaid sisse. Ka vastupidiseid näiteid oli: üks politseiametnik päästis Berliini uue sünagoogi põlemisest, viidates hoone muinsuskaitseväärtusele.
Kirikutelt ei tulnud juutide kaitseks üldiselt mingeid ametlikke noote. Ühelt poolt jaatasid pastorid partei rahvuspoliitilist joont, teisalt oli neil hirm omaenese eksistentsi pärast. Oma osa mängis siin ka kirikute traditsiooniline suhtumine juutidesse. 
Üksikud kristlased palvetasid juutide pärast, näiteks tollane Berliini toompraost Lichtenberg, samuti Julius von Jan, külapastor Württembergist, kelle jutlust palvepäevast 16. novembril 1938 tänapäevani tsiteeritakse. Jan maksis selle eest rängalt – teda piinati, mitmed juutidega tolerantsed pastorid sattusid koonduslaagrisse.   
12. novembril otsustati partei kõrgeimal tasandil Saksamaa lõplikult juutidest puhastada. Novembripogrommid üle elanud juudid pidid oma varandusest loobuma. Saadud miljarditega hakati finantseerima Teist maailmasõda – ja sellega tegelikult ka suurpuhastust juutide hulgas. Aasta hiljem, 9. novembril 1939 tuli juutidele ametlik käsk jätta oma kodud, koguneda jaamadesse ja valmistuda deportatsiooniks.  

Mälestuspäev
9. novembrit tähistatakse Saksamaal juutide mälestuspäevana juba alates 1945. aastast. 1978. a saavutas sündmus ootamatult suure populaarsuse, kui märgiti 40 aasta möödumist Kristalliöö sündmustest. 
Kui eestlastel on üldiselt kombeks sellel päeval mardipäeva pidada, siis Bonni eestlaste jumalateenistusel meenutati nii juutide kallal toime pandud veretööd kui ka kõiki Teises maailmasõjas või põgenemisel hukkunud eestlasi.

Saksamaa saatuslik päev
9. novembril 1848 lasti Viinis maha poliitik Robert Blum, üks Saksa revolutsiooni eestvedajaid. 1918. a toimus sel päeval Novembrirevolutsioon, kukutati keiser Wilhelm II ning kuulutati välja vabariik. 1923 andis natsionaalsotsialism endast esimest korda märku Hitleri-Ludendorffi putšina.
1989 toimus ometi ka midagi positiivset – sel päeval langes Berliini müür ja algas Saksamaa taasühinemine.

Kristel Neitsov

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)