Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui saavad kokku kasinus ja usinus

27.04.2011 | | Rubriik: Arvamus

Kasinamad ajad panevad hulga inimesi veelgi enam kapselduma, ehkki kasinuses võiks meis kõigis olla rohkem ruumi Jumalale ja kestvatele väärtustele.
Korduvalt Afganistanis missioonidel viibinud vaimulikust kaplan Endel Apsalon, kes järgmisel kuul oma viiekümnendat sünnipäeva tähistab, räägib oma juubeliintervjuus, kuidas ta eri eluetappidel on pidanud justkui otsast alustama, ehitama oma kristlikku identiteeti keset muutuvat ilma. Küllap tuleb see paljudele tuttav ette, teatud mõttes teeme me seda iga päev.
Ma ei oska täpselt öelda, kui paljudes kogudustes oli pühapäevakool või lastetöö laiemalt aktiivne 15–20 aastat tagasi, või sedagi, mis on need põhjused, miks lastega tegelemiseni ei jõuta.
Üldine ühiskonna stressifoon, väsimus, killustatus ja teatav rahulolematus annavad muidugi üsna kehva raamistiku kogu teemaderingile. Või näiteks piirkondliku kohaliku transpordi puudumine, mille peale mina, linnainimene, ei pruugi esimese hooga tullagi.
Ometi on märgata rõõmsaid noote eri praostkondadest, sellest, kuidas piirkonniti ollakse taas n-ö järje peale saamas. Näiteks lugu väikeses Vändras, millest saate lugeda siinsamas lehes Pärnu praostkonna sinodi loos. Sarnaseid näited võib tuua mujaltki – kui on inimesi, kes on valmis seda tööd tegema, siis ei jää püüdlused tühjaks.
Millest tuntakse puudust, on koolitus, milles väljenduksid selgelt luterliku kiriku õpetuslikud seisukohad, aga puudulikud on ka süsteemsed materjalid nii õppeks kui käeliseks tegevuseks.
Tartu praostkonnas tahetakse koolitust koos laste- ja noorsootöö ühendusega korraldada juba sel sügisel, põhimõtteliselt on mõeldav mitme praostkonna ühine ettevõtmine, kuuldavasti on huvi märke ilmutatud ka Võrus.    
Millised teadmised peaks tänapäevasel kiriku lastetöö tegijal olema? Usun, et on vähe teadmistest, mida kusagilt lugeda, ka nendest, mida jagavad pedagoogikaõpikud.
Lastetöö tegija peab olema laia silmaringi ja analüüsivõimega, kursis eluga väljaspool kiriku kaitsvaid müüre, kuid ometi kindel usus ja kogudusest hooliv.
Teisalt on küllap hea praktika ka see, mis kaasab õpetusse emad-isad, s.t pakub vanematelegi, kes kuidagimoodi veel kirikuga seotud pole, teadmisi, mis annaksid võimaluse näha Kristuse sära. Ka taoline õpetuse jagamine on praktikas üha enam kasutust leidmas.
Mis aga kapseldumisse puutub, siis isiklik kogemus näitab, et rasked ajad on pannud mind enam mõistma: Jumal ei jäta oma rahvast hätta. Teda tuleb ainult usaldada.

Mari Paenurm
,
Eesti Kiriku toimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)