Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui rahvast ei suudeta veenda

24.03.2021 | | Rubriik: Arvamus

Katoliku kiriku sõna maksab ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes üha vähem. Eriti ilmekalt annavad sellest tunnistust mitmes sügavate katoliiklike juurtega riigis juba tehtud või kavatsetavad seadusemuudatused, mis käivad risti vastu kiriku selgelt väljendatud seisukohtadele.

Nii kiideti äsja Hispaania parlamendis heaks eutanaasia legaliseerimine. Teisisõnu võidakse seal peagi lubada parandamatu ja piinarikka haiguse käes oleva patsiendi elu lõpetamine, kui too selleks oma selget ja kindlat soovi avaldab. Samalaadse seaduse kehtestamise Portugalis peatas aga alles põhiseaduskohus, viidates küsitavustele sõnastuses.

Ehk veelgi hämmastavam on Iirimaal toimuv. Veel nelikümmend aastat tagasi oli selles Euroopa kõige katoliiklikumas riigis keelatud nii kondoomide kasutamine kui abielulahutus. Ent viimastel aastakümnetel on kirik oma autoriteedi rahva seas nii kiiresti minetanud, et 2015. aastal said referendumil võidu samasooliste abielu, kolm aastat hiljem aga abordi pooldajad. Nüüd on jõutud nn assisteeritud enesetappu legaliseeriva seaduse aruteluni parlamendis. Seega on sealgi sisuliselt kõne all eutanaasia legaliseerimine – tingimusel, et oma elu lõpetab patsient ise, aga mitte arst.

Paavsti enda kodumaal Argentinaski seadustati möödunud aasta lõpul abort. Poola seevastu liikus mullu näiliselt hoopis teises suunas. Seni Euroopa üht konservatiivseimat abordiseadust karmistati põhiseaduskohtu otsusele toetudes nimelt veelgi, keelustades raseduse katkestamise ka juhul, kui loote juures on avastatud tõsiseid väärarenguid. Nüüd on abort Poolas lubatud vaid siis, kui ohus on ema tervis või kui rasedus on alguse saanud kriminaalkuriteo tagajärjel.

Ent teisalt on selge, et seaduse karmistamine on hoopis aidanud Poola liberaalidel mobiliseeruda ning avalikkuse sümpaatiat võita. Ajakirja Polityka tellitud küsitluse kohaselt toetab põhiseaduskohtu otsust nimelt vaid alla kümnendiku 18–40 aasta vanustest poolataridest, seevastu 44% neist leiab, et raseduse katkestamine peaks kuni 12 nädalani olema lubatud kõigile soovijatele.

Mis on siis juhtunud, et katoliikluse kantsidena tuntud riikides enam kiriku õpetusest ei hoolita? Ilmselt on viimane liialt harjunud oma moraalsele autoriteedile apelleerima ning käskudele ja keeldudele toetuma. Inimeste veenmisel ollakse seetõttu aga abitumad kui vastaspoole aktivistid.

Pole niisiis ime, et abort ja eutanaasia koguvad poolehoidjaid sageli just sellistes riikides, kus kunagi katoliku kirikul on olnud märkimisväärset mõjuvõimu riikliku seadusandluse kujundamisel. See näitab, et oma moraalsete põhimõtete jäik ja sunnivahenditele toetuv kehtestamine võib hõlpsasti anda soovitust vastupidise tulemuse.

Igatahes ei pääse aga kirik ka meil eelmainitud küsimustes selge seisukoha võtmisest. Lätis muide esitatigi juba rahvaalgatuse korras parlamendile eutanaasia seadustamise eelnõu, mis 10. märtsil küll seimi komisjonis maha hääletati.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)