Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui peas on palju mõtteid

17.05.2017 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Olen viimasel ajal mõtisklenud emaks olemise ja lapseks olemise rollist tänapäeva ühiskonnas. Tunnen pidevalt, et aeg ja mõtteviisid tormavad mööda. Jõuan vaevu mõne uue ideega või lähenemisviisiga elule harjuma hakata, kui juba on see ajalugu. Ja tempo läheb aina kiiremaks.
Kakskümmend aastat tagasi töötasin raamatukogus, kus täitsin rõõmuga perfokaarte ning laenutuste-tagastuste-lugejate raamatut. Ühel päeval toodi meile arvuti. Mäletan, millist hirmu selle ees tundsin ja kuidas otsustasin, et seda värki mina õppima ei hakka.
Ja siin ma nüüd olen! Arvuti on igapäevane töövahend. Samamoodi on läinud kõigi nutiseadmetega. Ainult et nüüd ei loe ma manuaali, vaid kuulan, mida lapsed õpetavad. Oma lapsed. Ja peab tunnistama, et aeg-ajalt kasutan salaja guugeldamist pärast nende „loengut“, sest sõnavara on selline, et minusugune enam aru ei saa.
Ma ei tea, kas olen ainus, kes tunneb, et tahaks vahel öelda stopp! ja sellelt kiirrongilt maha astuda. Infotulv, uuendused, rakendused, koolitused, määrused, meile peale pandud ootused jms on peamised, millega päevad on koormatud. Sellele vastukaaluks pakutakse pidevalt koolitusi ja nõustamisi, kuidas muutuvas ühiskonnas hakkama saada. Kapitalistlik mõtlemine ja müügile orienteeritus kõiges.
Nii ma siis mõtlengi, et kas ja kuidas on lapsevanema roll praeguses ajas muutunud. Hiljuti põrkusin seltskonnas arvamusega, et ongi. Tundsin, et olen äärmuslikult vanamoeline oma nõudmisega, et esimese kräunumise peale ei jäeta muusikakoolis õppimist või trenni tegemist pooleli.
Minu põlvkond pärineb ajast, kus kergekäeliselt alla ei antud. Keeruline klaveripala oli vaja selgeks harjutada, eriti kui selleks oli annet. Seda räägin ka oma lastele. Kuni nende head hinded tulevad lenneldes, olen mina vanamoeline. Ja siiski anti mulle mõista, et selline mõtlemine on ajast-arust ja ma ei mõista oma lapsi!
Tegelikult peaksin hoopiski kuulama gurusid, kes mõtestavad lahti tänapäevast noorte mõttemalli ning elust arusaamist. See, et tööandjad on kimpus noortega, kellel puudub probleemide lahendamise kogemus ja soov ning kes pigem iga uue väljakutse peale endale uue koha otsivad, ongi vanamoelise tööandja, mitte uue generatsiooni probleem. Niisiis olen dilemma ees: mida ma teen valesti ja kas teen?
Lugupidamisest oponendi vastu plaanin uurida analüüse tänase noore generatsiooni kohta. Võib-olla peitub seal tõepoolest midagi sellist, mida peaksin laste kasvatamisel rakendama ning võimalik, et ka oma meetodeid muutma. Ülikiirelt muutuvas maailmas pole tõepoolest alati kõige targem ajada vana joont ning raiuda, et nii on alati olnud – isegi siis, kui tunned end olevat kiirrongil.
Täpselt nii mõtlen ka kirikust ja kogudusest. Viimasel kirikukogul oli päevakorral teema, kuidas end, see tähendab kirikut paremini turundada. Selle sõna juurde käis pisut kohmetu vabandus, et väljend pole just kõige parem, aga mõte jääb samaks.
Mina olen selle üle juurelnud juba hea viis aastat. Mäletan, kui esmakordselt selle mõttega lagedale tulin, kohutasin kõrvalseisjaid. Mõni aeg hiljem ilmus täpselt samas sõnastuses üks Eesti Kiriku kolumn – ka see kohutas teatud ringkondi. Nüüd räägiti sellest juba kirikukogul!
Maailmas, kus igapäevaelu mõjutavad tegurid muutuvad kiiremini, kui suudame sammu pidada, tuleb jõuliselt mõelda sellele, et pole mõtet mingites vähem tähtsates asjades ajada „vana head joont“. Loomulikult ei laiene see põhimõtetele. Küll aga näiteks sellele, kuidas jõuda inimesteni.
Kas tänapäeva inimest kõnetab, kui minna ja hakata talle kohe rääkima Jeesuse kannatusloost või kutsuda ta pigem kirikusse ning rääkida konkreetse hoone tekkest, selle olulisusest meie kihelkonnale, ajaloole jne. Teha teda esmalt sõbraks selle välisega, mis pole nii pelutav, sest küsimused sisust tulevad omal ajal kindlasti.
Äsja korraldasin Hageri kirikus kultuuriloolise ekskursiooni lasteaiarühmale koos vanematega. Arusaadavalt püüdsin olla võimalikult „mitte ahistav“. Pärast ringkäiku kirikus, oreliklahvide puudutamist, torni ronimist, ümber kiriku jooksmist tulid küsimused, mida olin oodanud: miks ikkagi Jeesus oli ristil? Kas kirikus lauldakse ainult kurbi laule? Kas sina ei nuta, et Jeesus suri?
Kui meil on kapitalism, siis meil on kapitalism ja läheneme inimestele kaasaegses kaanani keeles – selles, millest nad aru saavad, ükskõik kui kummaline see meile, vanamoelistele, võib tunduda. Põhiküsimused jäävad, olenemata ühiskonnast ja kapitalismist. Küsimus on, kuidas jõuda inimeste küsimusteni.
Kuu aja pärast tuleb meie kirikusse kaks klassitäit lapsi. Minu lapsed peavad ikka vanamoeliselt muusikakoolis ja trennis edasi käima – kuniks ema areneb.
sigridpold2

 

 

 
 

Sigrid Põld,
kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)