Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui paljudes koolides õpetatakse usundiõpetust

24.10.2012 | | Rubriik: Arvamus

Eesti Kirikus ilmus (3.10.2012) usutlus teadus- ja haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttisega, kus avaldati religiooniõpetust, filosoofiat ja kultuurilugu õpetanud koolide arv.
Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) andmed võimaldaks näidata ka eraldi filosoofia, kultuuriloo ja usundiõpetuse ainet, koguni eristada usuõpetust, religiooniõpetust ja usundiõpetust õpetavad koolid. Kuid need arvud ei vasta tegelikkusele. Mitmeid koole, kus tegelikult ainet õpetatakse, pole EHISis leida ning ainenimetused ei peegelda tihti reaalset olukorda.
Eestis usundiõpetusest rääkides kasutatakse mitut erinevat terminit – tavakeeles, koolielus ja seadusandluses. Tavakeeles räägivad paljud inimesed usuõpetusest. See oli kasutusel enne sõda, nii nimetati ainet iseseisvuse taastanud Eesti seadusandluses kuni 2010. aastani.
Usuõpetus seostus aga paljude jaoks Paunvere köstri ja ühe maailmavaate õpetamisega, mistõttu koolid ja õpetajad hakkasid kasutama alternatiivseid nimetusi. Tunniplaanides leidus üha enam religiooniõpetust, usundilugu, maailma religioone jmt.
Aine nimetust mõjutas ka seadusandlik piirang, mis lubas usuõpetust õpetada ainult vabatahtlikkuse alusel. Olukorras, kus tegu polnud ühe usu õpetamisega, tundus taoline nõue mitmele koolile vastuvõetamatu ja arusaamatu. Nõnda püütigi piirangust mööda minna, nimetades ainet näiteks kultuurilooks, filosoofiaks, maailmavaateõpetuseks.
Mõistete virvarris on aga raske aru saada, millest täpsemalt jutt on. Seadusandlikul tasandil on 2010. aastast loodud terminoloogiline eristus: erakoolides on lubatud ühe usu tunnistusest lähtuv usuõpetus ja munitsipaal- ning riigikoolides pakutav erinevaid usundeid tutvustav aine on usundiõpetus.
Koolile on usundiõpetuse õppe korraldamiseks jäetud vabad käed – õpetada valikainena või ka teha mõnele suunale kohustuslikuks. Usuõpetus aga peab endiselt olema vabatahtlik.
Siiski pole koolid oma ainenimetusi EHISis veel seadusandlusega kooskõlla viinud.
Sarnaselt koolieluga (ja ehk veelgi enam) kasutatakse aine kohta erinevaid nimetusi ka intervjuudes, artiklites ja sõnavõttudes.
Terminoloogiline selgus aitaks kindlasti mõista, millega on tegu – nii lapsevanematel, õpetajatel, kooli juhtkonnal, aine pooldajail kui ka vastastel. Ehk aitaks see muuta sisukamaks ka aine ümber käivaid vaidlusi ning otsustusprotsesse.

 

 

 

 

Olga Schihalejev,
religioonipedagoogika dotsent

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)