Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui paljud meist on Jeesust väärt?

28.10.2020 | | Rubriik: Kolumn

Nüüdisaegne Eesti näib halastamatu sõjatanner, kus oma õiguste ja teiste õiguste eest võitlevad inimesed on karvupidi koos ning tulistavad üksteise pihta sellise hooga, et kõrvaltvaatajad saavad pigem samuti pihta, kui võivad südamerahus pargipingil sukka kududa. Kuid kas meil on kunagi varem ühiskonna vaimne õhustik olnud parem kui praegu? Ei ole. Termomeeter on alati laes.

„Ärge arvake, et ma olen tulnud rahu tooma maa peale! Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka, sest ma olen tulnud lahutama meest tema isast ja tütart tema emast ja miniat tema ämmast,  ja inimese vaenlasteks saavad tema kodakondsed“, niisugu­sed karmid sõnad kuuluvad Õnnistegijale Matteuse evan­gee­liumi 10. peatüki 34.–36. salmis.

Jeesuse jutt on meie igapäevaelu ka 2000 aastat hiljem. Oleme killustunud üksteise vastu võitlevateks ühiskondlikeks gruppideks ning valulik sõnasõda ei käi mitte ainult gruppide vahel, vaid ka gruppide sees. Me ei salli üksteist, olgu põhjusega või põhjuseta. Meil on raske leida objektiivset põhjust ületamaks kõige lihtsamat sisemist ängi, mis tule­neb meie endi läbikukkumis­test, oma häbist, valust ja nukrusest.

Jeesus püüab meid lahti raputada elust, millega me ise niikuinii rahul ei ole, kuid millest kiivalt kinni hoiame. Ta jätkab samas 37.–39. salmis: „Kes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt, ja kes poega või tütart armastab enam kui mind, see ei ole mind väärt. Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt. Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.“

Jeesus märgib, et me ei pea kandma mitte tema risti, vaid enda oma. Ja kui me seda ei võta ja talle ei järgne, ei ole me teda väärt. Otsekohene jutt. Kas selles, kui me ei suuda taluda meile mitte meeldivat juttu, surume kogu ühiskonnale peale ühe väikese või suure rühma kivistunud või kirgastu­nud arusaamu, ei väljendu meie keeldumine oma risti võtmisest?

Konflikte on võimalik vältida mõnikord, aeg-ajalt, kuid mitte kogu aeg. Vahel me lihtsalt ei suuda, ei taha ega oska alla anda. Ning kõik teistpidi mõtlejad ei ole alati kuigi leplikud oma vastastega.

Avalik sõnasõda ei näita mitte valede või õigete inimeste võimul või sellest eemalole­kut, vaid inimese tegelikku loomust, mis on langenud – isekust, väiklust ja saamahimu ning paljut muud halba. 

Kuid ometigi on parem, et me teame seda, kuidas inimesed mõtlevad. See, kui me peame taluma seisukohti ja arvamusi, mis meile ei meeldi, ongi meie rist, millega Jeesuse järel minnes oleme teda väärt. Oma elu kaotamises ei ole midagi halba. Sest just seeläbi me ta leiame.

 

 

 

 

Janek Mäggi,

kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)