Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui palju kulda on peidus unustuse tolmu all

22.09.2006 | | Rubriik: Kirikuelu

Kevade poole suve ilmus Martin Lutheri Ühingu listis mõte korraldada perekondlik suvelaager.  Mitu peret haaras asjast kinni, ent ei osatud välja pakkuda head laagripaika.

Suvi edenes ja asi jäi soiku. Alles augusti keskpaiku märgati: kas nüüd või mitte üldse, – ja haarati härjal sarvist. Muidugi olid varem valitud laagripaigad oma võimalused ammendanud ning rong oli n-ö läinud. Küll aga soostus Kose koguduse õpetaja Mare Palgi oma pastoraati andma paariks päevaks kasutada MLÜ-lastele. Just enne kooliaasta algust oli osa lapsevanemaid hõivatud viimaste ettevalmistustega ega saanud tulla.

Karged, selge sõnumiga laulud

Ametlikku alguskellaaega polnud: lihtsalt 29. augusti päevapoole. Mitme pere diakonitest isad käisid Tallinnas samal päeval oma «akadeemilist umbsõlme» lahti harutamas* ja ilmusid välja alles õhtuhämaras.

Enne seda jagas Eenok Haamer nooremale rahvale mälestusi EELKst sovjeediriigi tingimustes ja see osutus põnevaks aineseks nooremale põlvkonnale. (Noid meenutusi tahtnuks kuulda ka mitmelt teiselt emeriitõpetajalt, kes küll tulla ei saanud, kuid oli vaimus meiega.) Ühtekokku sai meid 19 suurt ja 13,5 väikest kirikuinimest (üks oli veel sündimata).

Lõpuks ometi saadi alustada n-ö ametliku osaga. Üllatusena oli mõni korraldaja pakkunud välja idee laulda luterlikke koraale kunagisest Uuest Lauluraamatust.

See mõjus koguni väikse šokina: kas tõesti on need meie kiriku laulud? Mõni viis oli võõras ka elupõlistele organistidele. Sõnad mõjusid kuidagi kargetena ja olid usuliselt selge sõnumiga (võrreldes paljude KLPR-lauludega, mis nõretavad tunnetest) ja avardasid arusaama meie luterlikust pärandist. Kui palju kulda on veel peidus unustuse tolmu all, siinsamas, käeulatuses?

Kui keegi väidaks, et see vaimne kirikuvara on meile, eestlastele, võõras, saksapärane, mitterahvuslik, siis sama loogikaga peaksime ka Bachi üle parda viskama. (Ja ega see heebrealastelt saadud Piibelgi väga rahvuslik tundu.) Igatahes igapäevase pudruga harjunuile tundus praad vahelduseks päris hea olevat…

Paguluses Martad

Kui küsida, mille pärast õieti kokku tuldi, siis vastus on ootamatu ja eelarvamusi kummutav. MLÜ on teadupärast vaimulike organisatsioon ja kirikuõpetajad vägagi maskuliinne seltskond (veel). Võiks arvata, et arutati mingeid teese või kirikupoliitikat või (luterlikku) identiteeti. Aga võta näpust: aukohal oli hoopis «naistekas» – pastoriprouade osadusring. Naisi sai üsna ühepalju igast põlvkonnast ning seltsi võeti ka baptisti pastori kaasa Tiiu Palm lähedalt Kehrast avardamaks ühist kogemusvälja ja juhtima vestlusringi.

Ausalt öelda, ega valdavalt meestest vaimulike abikaasadest palju räägita; pildil on (nii otseses kui ülekantud tähenduses) ikka ametirüüs isandad omi tähtsaid asju ajamas. Nende laia selja taga nähakse vahel ka kleenukesemat kuju vilksatamas. Viimaste jaoks on nende staatus tihti aga kõike muud kui kadestusväärne.

Sageli tähendab see elu (sise)paguluses kaugel endale lähedastest olulistest inimestest. Isegi omavahel ei puututa palju kokku, sest konverentsidel käivad ju reeglina ameti-mehed (harvadel juhtudel kutsutud koos abikaasadega, – kus ikkagi ollakse meeste varjus). Õpetaja naine teeb tihti argist Marta-tööd, hoolitsedes varjatud olmelise vundamendi eest, millele kallis kaasa oma tähtsa kirikutöö lossi võiks toetada…

Täius lihtsuses

Tajudes, et kirik ja kirikumehed on palju ja pikalt võlgu nondele Martadele, tahtsime neilgi lasta isekeskis kokku saada  ja hinge tõmmata Jeesuse jalge ees. Niisiis võtsid mehed tol õhtul ise oma lapsepõnne potitada ja magama panna. Ning mehed, kel omal lapsi veel/enam kaasas polnud ja kel tungivam vajadus veel sama ööl ära sõita, pidid endas alla suruma kärsitust.

Sest naised ei tulnud ega tulnud. Saungi oli juba maha jahtunud, aga tühja sellest. Lõpuks ilmusid ka rahulolust õhetavad kaasakesed ja lubasid oma mehed maisemat leili nautima. Tavapärase õlle asemel võtsime leili kõrvale lahata hoopis Ilmutusraamatut.

Öö oli lühike ja kolmapäeva hommik äkiline. Eriti praost Vallo Ehasalu jaoks, kes äratati kümmekond minutit enne armulauaga jumalateenistuse algust kell 8 Kose kirikus. Teenisid Vallo ja pastor loci Mare. Toimuva lihtsuse ja tõsidusega sobis imeliselt kokku pastelne altarimaal naelutet Kristusega ristil, see tuli alles hiljaaegu välja «ilusama» maali alt: maalitud kohaliku maamehest naivisti poolt tavalistele puulaudadele. – Oma ja ehtne.

Lahku mindi õnnelikena kogetu üle. Veidi rabedana alustatu päädis täiusetundega. Ka naljatamisi antud eellubadus, et ilusa ilma tagab Kose õpetaja Mare Palgi, oli viimase teadmata ometi täide läinud. Mindi uue jõuga vastu sügisele ja talvele, üheskoos, ema ja isa ja lapsed.

Tiit Kuusemaa                       

* Sellest ilmus  lugu (EK nr 37/13.09.) UI pastoraalseminari juhatajalt Ove Sanderilt.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)