Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui palju inimesi mahub kirikusse?

15.09.2021 | | Rubriik: Arvamus
Kristjan Luhamets.

Eestimaa kirikuhooned kokku mahutavad märkimisväärselt palju inimesi. Sajandite jooksul on olnud usubuumi aegasid, mil ehitati järjest uusi kirikuid ning keskaegsed maakirikud sai ühe-kahekordsed rõdud. Tänapäevani tuleb kiriku täismaht rahvast jõuluteenistusele, kus vabu istekohti peaaegu pole, või õigeusu paasaöö teenistusele, kus pole vaba kohta seismiseks. 

Küsimus, kui palju inimesi mahub kirikusse, pole sakraalhoonete mahu mõõtmiseks, vaid kui palju inimesi mahub kiriku osadusse, sakramentide ligi ja/või annetajaliikmeteks. Needki arvud on suures ulatuses teada: luteri kirik on ristinud umbes 200 000 eestimaalast, märkimisväärselt suur on ka leeritatute arv, ent liikmesannetajaid oli viimati umbes 25 000. Liikmesannetajad on tasunud liikmeannetuse oma kogudusele. Miks ülejäänud 175 000 ei mahu kiriku osadusse?

Vastata saab mitmel moel. Näiteks religioonisotsioloogid teavad öelda, et XX ja XXI sajandi lääne kristlus ei ela enam traditsioonide jõul. Ainult pisut leidub veel kombekristlust, sest see on hääbumas. Religioossed traditsioonid ei ela uut põlvkonda üle nii nagu ühiskondlikul tasandil üldiselt. Me ju näeme, mis juhtub pärast vanainimese väljakandmist tema kodust – kuhu satuvad tema kristallvaasid ja muud vaasid, omal ajal leti alt hangitud riiulitäied raamatuid, mööblitükid ja lõpuks ka vanad perekonnaalbumid. Need kaovad.

Katoliiklasest religioonisotsioloogi Franz-Xaver Kaufmanni hinnangul religioon Euroopas enam „ei funktsioneeri“. Kaufmanni arvates ei ole hädade põhjus ainult selles, et kirik ei suuda enam pakkuda kristliku usu jaoks vastavat traditsioonivormi, vaid ka ühiskond ei suuda enam säilitada seda sotsiaalset sidusust, mida indiviid vajaks ükskõik millise püsisuhte arendamiseks, hoidmiseks ja tradeerimiseks. Lõppeks ei ole määrav isegi see, milliseid religioosse kombestiku vorme kirik pakub, vaid see, millise otsuse langetab inimene isiklikult usu suhtes. 

Tuleviku kirik, ütleb Kaufmann, on täpselt nii suur, kui palju on seal teadlikult pühendunud inimesi. Inimesed ei loobu kirikust mitte kiriku traditsioonide jäikuse tõttu, vaid nad jäävad kirikusse või loobuvad kirikust selle põhjal, kuivõrd nende individuaalne usklikkus suudab või ei suuda avarduda osaduslikuks, ühiselt jagatud usukogemuseks. 

Arv 175 000 räägib sellest, et praegugi veel liitub kirikuga inimesi mitmel põhjusel, kombetruudus nende hulgas, kuid 25 000 tunnistab sellest, et kirikusse jäämiseks on teised põhjused. EELK misjonikonverentsil „Kogudus, osadus, osaduslik kogukond“ 21. augustil Haapsalus tuli jutuks, et luteri kirik tahab nüüd need 175 000 üles leida ja tagasi kutsuda, kuid kas need massid mahuvad kirikusse ära? Mitte ruumi mõttes, vaid kas kirik suudab neid vastu võtta ja paremini hoida kui sel hetkel, mil need inimesed kirikust minema lasti. 

Näeme ju, et suurim hingede kadumine leiab aset just neil hetkedel, mil nad on kirikus: inimesed ristitakse, kuid sellele ei järgne usulist kasvatust, inimesed leeritatakse, kuid leeripüha jääbki nende viimaseks kirikuskäimiseks. Ma küsin: miks peaks inimene meie kutse peale tulema tagasi sellesse kirikusse, millest ta just lahkus, sest tal ei tekkinud soovi või ei antud võimalust elada kiriku osaduses? Ta ei mahtunud kirikusse. 

Loomulikult on Jumalal lapsi ka väljaspool kirikut, kuid kirikus on neid täpne arv – just nii palju, kui palju mahub, piltlikult öeldes, altari ümber, mõeldes sellega, et kiriku nähtavad piirjooned on seal, kus kogetakse osadust Jumalaga ja üksteisega. Jumala tegude eest ei saa me kosta, kuid iseenese eest saame küll. Need 175 000 tuleksid võib-olla kirikusse, kui neile tehtaks „altari ees“ ruumi, see tähendab, kui nad võetaks osadusse. Kirikuosadus ei tähenda seda, et kõik on aktivistid, kuid kõigil on võimalus saada isiklikku tähelepanu koguduses, kui neid märgatakse. 

 

 

 

 

Ingmar Kurg,

teoloog

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)