Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kui on jõulud ja külm

19.12.2012 | | Rubriik: Artikkel

Ma mäletan ühte jõuluaega Võrumaal, oma isiklikus paradiisis. Sel ajal tähendas «meie» neid inimesi, kes võtsid vaevaks pühi pidada Nõnoval, vanatädi Senni juures. Igal aastal oli koosseis veidi erinev, ja ma ei mäletagi, kes olid kohal tollel aastal, millest ma teile rääkida tahan. Eks mõned sugulased. Vanatädi Senni ja kolm-neli umbes kahekümnest plikat, nagu me toona olime.
Meie jõuluaegsed tegemised olid traditsioonilised. Kaevasime sauna lume seest välja, kütsime maja, tegime süüa, koristasime tube, käisime kuuse järel. Ja kuue kilomeetri kaugusel Pindi kirikus jumalateenistustel, kuhu sõltuvalt aastast tuli minna kas jala, juhusliku autoga või isegi ühe perekondliku tranduletiga, mis mõnel aastal meie kasutuses oli.
Selle Ladaga, kui see üldse meie käsutuses oli, oli igal aastal mingi jama – kord kivi trumlis, kord toorest täis, kord kukkus summuti alt ära … Jala oli vaevalisem, aga kindlam. Bussid pühade ajal ei käinud.

Kirikusse minek võttis meil natuke üle tunni. Nii et näiteks kell pool kaks minema (enne teenistust tuli ju orelit või laulu ka harjutada), kell neli üks teenistus ja kell kuus teine. Ja siis väike närvide mäng – kas jõuab kaheksasele bussile, kas buss üldse tuleb või ei. Ikkagi ju jõuluõhtu.
Kui buss ei tulnud, seisis jällegi ees kuus kilomeetrit pakast või muda või kiilasjääd, mida me ausalt öeldes küll üsna harva täismahus kõndima pidime.
Ikka tuli kusagilt mõni ootamatu (tegelikult küll üpris oodatud, eks ole) auto. Kas Hele-Kaja või mõni Nassari poiss või mõni täitsa tundmatu.
Aga hiljemalt poole kümneks olime me jõuluõhtul ikka kodus. Nõnoval.
Siis oli soojus, lõhnad ja maitsed. Mõnikord kingitused ka. Laulma pidi ka, sest hommikusel, esimese jõulupüha teenistusel olid ju enamasti täitsa teised laulud, mõnikord oli plaan üles astuda ka tertsetina või oli Sennil – üliheal teisel aldil – vaja partiid korrata.

Sõltuvalt aastast mängis ka Bachi «Jõuluoratoorium», mille Jürgen Saksamaal oli kassetile salvestanud, või midagi telekast.
Aga et olime umbes kaheksa tundi külmetada saanud, siis mõjus toasoojus ja jõulusöök (leib ja seapraad ja kartulid ja kõrvitsasalat ja verivorstid ja kringel ja kanakene ja …) üsna uinutavalt. Magasime – jällegi sõltuvalt aastast ja külaliste arvust – kas tulipalavas suures toas või kümnekraadises keskmises tares või miinuskraadidega pööningukambris.
Hommikul kaheksaks oli kohv joodud ja me asusime teele Pindi poole. Alati kambas. Alati üksteise erinevaid kõndimistehnikaid kummastades. Alati õigeks ajaks jõudes ja õpetaja Lainel oli mõnikord ka tass kohvikest meid ootamas. Õpetaja Laine ise sai muidugi veel ägedama koormuse, sest toona oli piir veel lahti ja Laine teenis ka Petseri kogudust.

Võru kandi vaimulikud pidasid kordamööda jumalateenistusi ka Võru haiglas. Tuli ette, et see viimane ülesanne anti minule ja tol ajal ei olnud mul kombeks kõhelda. Ma tegin kõike, mida kästi, eriti kirikus.
Aga kuidas sa sinna Võrru saad – kallil pühadeajal!? Bussid ju ei käinud ja seda meie suguvõsa-Ladat ka tol korral polnud.
Kuidagimoodi juhtus vist nii, et teistel tüdrukutel oli vaja kohe kiiresti ära sõita, võimalik, et teisel pühal oli mingi eksam Tallinnas õiendada või midagi taolist. Ja nii ma avastasingi ennast keset Võru linna nii umbes kella ühe paiku esimesel jõulupühal. Haiglapalvus pidi olema kell kuus.

Oli parajalt krõmps talveilm, mitte küll külmem kui 22 kraadi. Päike paistis ja linn oli täielikult välja surnud. Liiklust polnud. Inimesi ei olnud. Need paar-kolm kohvikut või sööklat, mis tollal Võrus tegutsesid, olid kinni. Isegi bussijaam oli lukus. Kaubanduskeskusi toona lihtsalt polnud. Käisin läbi kõik oma toonased Võru-tuttavad, aga kedagi polnud kodus. Jumalateenistus oli läbi, kirik lukus.
Üksindus oli sel päeval totaalne ja mul oli väga, lausa koledasti külm. Külm, väsimus, eraldatus inimestest, eraldatus Jumalast – kõik korraga, õhtupoole kindlasti juba tühi kõht ka. Trampisin ligi viis tundi mööda tühja linna, et sooja saada, tasapisi läks pimedaks ja ma lohistasin ennast Kubijale ning arvatavasti pidasin seal ka väikese palvuse. Ma ei mäleta sellest suuremat.

Et see on jõulujutt, siis peaks nüüd tulema õnnelik lõpp. Evangeelium ei jõudnud kohale tol päeval ega tol aastal, pakane jäi paukuma ja küllap ma mingi nohugi sain. Aga selle päeva meenutamises on õnnistust küllaga.
Vaikset heameelt sellest, et elu kestab, et tuba on soe, et jõulude paiku tuleb paar rahulikku või pigem, jah, üsna üksildastki päeva … Ja sinna juurde usk ja lootus, et keegi mu tuttavatest ei ole üksinda külma käes, mida tasakaalustab teadmine, et eks igaühel meist on oma sisemised pakasepäevad.
Aga jõulude ajal on lihtne ja hea ligimesi külma käest päästa. Helistad ja soovid häid jõule. Muud midagi. Ei ole vaja nuputada, et mis ettekäändega ma seekord siis … Uks on avatud. Astu sisse, kui sul on külm. Mul on kanakene ahjus.
Kadri Ugur

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)