Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kui Narvas hoogsalt eesti kogudusi rajati

11.11.2009 | | Rubriik: Persoon minevikust

Narva kristlastel on põhjust tänumeeles meenutada õpetaja Ferdinand Gottlieb Tannenbergi, kellest sai sealsele eesti kogudusele ja kahele kirikule alusepanija.
19. sajandi keskpaigas valitses Narvas olukord, kus linnas elavatel eestlastel puudus nii oma kogudus kui ka kirik. Jumalateenistustel käidi soome koguduses, kus noor abiõpetaja Lappenowe paari nädala tagant rahvast eesti keeles teenis.
1863 aga lahkus ta linnast. Kui ehk esmapilgul tundus olukord suisa lootusetu, polnud see siiski nii.
Samal aastal oli saksakeelse Narva Jaani koguduse õpetajaks määratud hiljuti vaimulikuks saanud Ferdinand Gottlieb Tannenberg, kellele konsistoorium soovitas igal nädalal pidada teenistusi soome eestikeelsele abikogudusele, mis koosnes umbes 600 hingest.

Kingseppmeistri poeg
Ferdinand Tannenberg sündis 18. juulil 1832 Tallinnas Toompeal Andreas ja Anna Margarethe peres. Isa kingseppmeistri amet lubas pojal lõpetada Saksa gümnaasiumi (1846–1851) ja seejärel ka Tartu ülikooli (1851–1855).
Järgmised kuus aastat olid samuti seotud koolitarkusega, aga seekord juba koduõpetaja rollis, nagu see tol ajal laialt levinud oli.
1861–1863 töötas ta Eestimaa konsistooriumi alluvuses, sealjuures Järvamaal Madise kihelkonnas, kus näitas üles vaprust ja julgust astuda «manshwetlaste» vastu, kes rahvast lahk­usku kihutasid ja Krimmi lubasid viia.
Ordineeritud 1863. aastal, sai Ferdinand Tannenbergist elupäevade lõpuni narvalane. Ta abiellus Püssi mõisavalitseja tütre Antonie Amalie Seileriga, kellega neil sündis viis last. Abikaasa suri paraku kümme aastat pärast laulatust.

Kirikuta kogudus
Eestlaste kogudus kasvas ja septembris 1866 esitati linna magistraadile ettepanek iseseisva koguduse asutamiseks. Oktoobris andis konsistoorium omakorda magistraadile teada, et õpetaja Tannenberg eestlaste tarvis eraldi kirikuraamatud võib sisse seada. Seda loetakse Narva Peetri koguduse sünniks.
Neli aastat hiljem palusid Kreenholmi eestlased luba ühineda eesti kogudusega õpetaja Tannenbergi juhtimise alla ja mais 1872 andis konsistoorium selleks ka loa, vaatamata paljudele esitatud tingimustele.
1872 hakati korjandusega raha koguma, et ehitada puukirik, ent vajalik 12 000 rubla kogunes visalt. Tannenberg saatis seitse aastat hiljem palvekirja Petrogradi parun Stieglitzile ja Breemenisse parun Knoopile, sest viieteistkümne Narvas oldud aasta jooksul oli eestlaste kogudus kümnekordistunud, kuid oma kirikut polnud ikka veel.
Parun Ludwig von Knoop lubaski 70 000 rubla ja tegi ettepaneku ehitada kivikirik manufaktuuris töötavate eestlaste vaimulikuks teenimiseks.
Kirik ehitati arhitekt Hippiu­se projekti järgi ja pühitseti 1884. aastal kui Aleksandri kirik. Moodustati omaette kogudus.

Linna oma kirik
Linna eestlased uue kogudusega ühineda ei soovinud, kuid neile jumalateenistusi pidada valminud kirikus ei lubatud. Nii esitas õpetaja Tannenberg oktoobris 1884 linna magistraadile kiriku ehitamise ja koguduse asutamise palvekirja. Lisatud oli arhitekt R. Bernhardti kavandatud historitsistlikus stiilis kiriku plaan.
Kui konsistoorium lõpuks 27. juunil 1885 koguduse kulul kivist kiriku ehitamise loa andis, oli neli päeva varem kirikule juba nurgakivi pandud ja vähem kui pooleteise aasta pärast kirik valmis.
Õpetaja Tannenberg oli tegev ka Narva seltsielus, olles seotud lauluseltsiga Ilmarine, millest hiljem kujunes Eesti Selts, mille auliige ta oli.
Ka oli ta Naesterahva Seltsi üks algataja; selts jätkas tema alustatud korjandust kogudusele oma koolimaja ehitamiseks. Selle unistuse täitumist õpetaja silmad enam ei näinud – koolimaja valmis 1912.

 Pälvis tunnustuse
 Märgitud on, et ta energiliselt tegutses narvalaste sotsiaalsete olude parandamise eest, hädaohtu kartmata on ta koolerahaigetele armulauda jaganud ja surnuid matnud. «Narvas oli õpetaja Tannenberg oma õiglaste ja otsekoheste mõtete poolest üleüldiselt austatud ja lugupeetud. Vanematel Narva elanikkudel on vist väga hästi meeles, missuguse südidusega ja agarusega ta Narva koguduste ja osalt ka Eesti seltsi-elu on edendanud. /…./
Rahvaharidust, iseäranis algharidust, püüdis ta igal võimalikul viisil edendada, selleks asutas ta Peetri koguduse kõrvale koguduse algkooli, mis rahvasuus «Tannenbergi kooli» nime kannab ja kus praegu ligikaudselt 150 last kolme kooliõpetaja juhatusel algharidust saavad,» kirjutas Ristirahva Pühapäevaleht 26. novembril 1909.
Tannenbergi väsimatu töö leidis ka tunnustust: talle on omistatud Püha Anna II klassi autäht, Stanislause ordu II klassi aumärk, Püha Anna orden ja Vene keiserliku õuenõuniku tiitel (von Tannenberg).
15. novembril 1909 lõppes tema maine tee 78 aasta vanuses, olles teeninud Narva eestlasi üle 40 aasta.
«Tähelepanemise väärt oli see, kui sugune raudne tahtmise võim kadunud õp. hra Tannenbergil olemas oli. Näituseks on tema, Peetri kiriku ehituse luba paludes, rahalises kitsikuses olnud. Muidu luba ei antud, kui olgu teatud raha summa koos. Kadunu oli sealsamas Peterburis voorimehega kõik oma kõrged tuttavad läbi sõitnud ja paari tunni jooksul nõutava summa sisse maksnud ja ehitus luba kätte saanud. Seda võis ainult õp. hra Tannenberg korda saata,» meenutati lahkunut ajalehe Kaja veergudel 22. detsembril 1909.

Õpetaja Villu Jürjo materjalide põhjal kirja pannud
Rita Puidet

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)