Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui muusika mängib, siis kahurid vaikivad

16.06.2021 | | Rubriik: Arvamus

Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta. See ütlemine iseloomustab suurepäraselt tekkinud olukorda, kus väidetavalt eelarve kokkuhoiukärbete vajadusel plaanitakse likvideerida mitmed minu väitel meie riigikaitse seisukohalt olulised instantsid: muusikakollektiivid ja vaimulikud Eesti kaitseväes. Igapäevaseid arenguid jälgides on piinlik, et otsustajad on ära unustanud tõiga, et orkestritega on lahingusse mindud ja need ka võidetud. Kui muusika mängib, siis kahurid vaikivad. Veel enam, et muusika on meie riiklikus iseseisvusloos määrava tähtsusega. Nagu ka vaimulike osa.

Mind üllatab kõige ebameeldivamal moel, et on otsustatud hakata hävitama seda, millel riiklik mõte seisab. Sellest võib tulla suur käegalöömise meeleolu. Midagi peaks jääma pühaks, mille kallale ei tohiks minna. Need orkestrid, millest praegu riiklikus kokkuhoiupoliitikas räägitakse, on omamoodi Eesti sümbol. Koos vaimulikega, kes samuti on Eesti riigi loomises ja kestmises nii oluliselt kaasa kõnelnud. Nende vastu, kes olid sünni juures, peaksime hoidma respekti. 

Peaksime vaatama laiemat pilti, mitte hoidma fookuses kuivade arvudega täidetud Exceli tabelit, mis näitab, et kokku on võimalik hoida pool miljonit. Kokku saaks hoida kümneid miljoneid, kui targalt valitseda. Võiks konkreetselt kritiseerida tava püstitada ehitisi, mida hiljem ei suudeta üleval pidada. 

Mul oli au aastaid korraldada meie riiklikke paraade. Kui ohvitser, isamaalane ja diplomaat kinnitan oma kogemustele toetudes, et nullist tseremooniate kava üles ehitades ehitasime üles Eesti Vabariiki. Toonast tööd lammutama hakata on kuritegelik, aga just seda praeguse kärpestrateegia elluviimisega tehakse. Kui kultuur mureneb ning inimestelt võetakse vaimustus ideest, siis mis jääb järele? 

Egas padrunid üksi võitle – inimesi on ikka ka vaja. Neid inimesi, kes tegutseks teadlikult, isamaa-armastusest ajendatult. Viimast aga peab toitma ja hoidma. Seda ei saa teha riigihanke ja ajutise projekti korras. Seda tehakse aastakümneid, kivi kivi peale tõstes. Lammutada on lihtsam kui lõhutut üles ehitada. 

Kui meil raha üldse polnud, asutasime need orkestrid ja panime kaitseväkke ametisse vaimulikud. Leidsime, et see on oluline ning et teeme seda alatiseks. 

Kui on vaja kokku hoida, siis tuleb vaadata, mille arvelt seda teha. Nii, et ehitis ei laguneks. Tuleks teha sisulisi auditeid, uurimaks, kus laristatakse ning kulutatakse mõttetult maksumaksja raha. Ärge hakake lõhkuma vundamenti, millele on rajatud ohvitseride, vaimulike ning teiste isamaalikult ning riigimehelikult mõtlevate inimeste toel Eesti riik. Ma ei näe, et enne lammutamist oleks üheksa korda mõõdetud.

 

 

 

 

Jüri Trei,

eruohvitser ja diplomaat

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)