Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui mustvalge on noorte meelest religioon

04.12.2013 | | Rubriik: Arvamus

Statistiliselt on noorte arvamus religioonist ja religioossusest pärast religiooniõpetuse lisandumist kooli õppekavva tugevalt «mahenenud», tuli välja gümnaasiumi usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgen­steini ettekandest, mida Tartu ülikoolis kuulasin.
Kuigi teadust ja religiooni kiputakse endiselt mustaks ja valgeks tituleerima, on viimaste aastatega oluliselt suurenenud nende noorte hulk, kes mõtlevad religioonist (ja ilmselt eriti just kristlusest) pigem neutraalses võtmes ja on ka enda religioossete vaadete suhtes palju avatumad.
Samal seminaril lahkasid ülikooli õppejõud Alar Kilp, Lea Altnurme ja Ringo Ringvee teemasid, mis seotud noorte inimeste religiooniotsingutega, kitsamalt arvamusega Eestis levinud religioonidest.
Paar päeva hiljem õnnestus mul usuteaduskonna esindajana saada hoopis otsesem kogemus noorte infomessil «Teeviit».
Kuuldes, et ma õpin teoloogiat ja olen seda õppinud juba magistriastmeni, sain endalegi meeldivaks üllatuseks palju konstruktiivseid küsimusi. Uuriti süvenemisvõimaluste, õppejõudude, tulevikuväljavaadete ja palju muu kohta. (Võrdluseks: kui 5-6 aastat tagasi selle erialaga algust tegin, sai mulle nii tutvusringkonnas kui Tartu linna peal osaks väga palju eelarvamuslikke ja pealiskaudseid hinnanguid stiilis «Miks peaks keegi religiooni õppima?», «Kas sa hakkad nüüd pastoriks?» jne). Samuti oli päris suur hulk humanitaarainete alal uudistavatest noortest konkreetselt huvitatud usuteadusest.
Vastates ka paljudele nii usu- kui filosoofiateaduskonda puudutavatele küsimustele, märkasin, kuidas pea iga noor, kes oli pigem huvitatud humanitaaraladest, aga ei teadnud veel, millest täpsemalt, vajas mingit tulevase töökoha kirjeldust.
Näiteks pöördus minu poole üks noor neiu, kes ütles, et talle väga meeldib ajalugu, aga ta ei tea, kes temast nii saab. Või noormees, kes vaatas huviga filosoofia tutvustust, aga seejärel kehitas õlgu, et sellega õppivat ju töötuks.
Ühest küljest on tore, kui noored peavad päevast päeva elamise asemel silmas ka pikemat perspektiivi. Samas on üllatav, et 18–19aastased arvavad nii sinisilmselt, et ülikooli astudes teevad nad valiku, mis paneb paika järgmised 40+ aastat. Et nüüd valid tee, hakkad rajama seda karjääri ja nii ta läheb, nagu lükkad.
Tegu on ju 90ndate keskpaigas avatud piiridega maailma sündinud noortega. Tundub siiski, et see ei too automaatselt kaasa avatud meelt, teadmist, et see, kelleks sa end teed, milliste valikute ees seisad, ei ole ühe, kõrgharidust puudutava otsuse taga. See, kas neist noortest saavad klienditeenindajad, politseinikud, kaplanid või turundusgurud, võib oleneda karjäärivalikutest, aga tõenäoliselt mitte ainult.
Peamine on ikka anda endast alati parim, hoida pead kõrgel ja töötada mõtestatult oma eesmärkide nimel. 21. sajandil Eestis keskkooli lõpetavale noorele on tegelikult kogu maailm avatud, kui ta vaid seda märkaks.
Tomingas,Diana

 

 

 

 
Diana Tomingas,
teoloogiaüliõpilane, Eesti Kiriku praktikant

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)