Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui muinasloost saab tõelisus

14.12.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

«Minu jaoks on see üks imeilus muinasjutt,» ütles mees, kes juba aastaid tagasi leeris käis. «Venna lastele oli ristiisa tarvis.» Ei möödu praegugi jõuluõhtu ega matused ilma kirikuta, aga muul ajal on ikka rohkem traktorit tarvis. Ja töölisi. Ja PRIA toetust.
Umbes niisugune on jõulu- ja piiblilugu mõnegi inimese jaoks. Väga ilus lugu. Üks proua tänas mind südamest pärast matusetalitust. Ta lisas, et ta küll Jumalat ei usu ja piiblilugu peab muinasjutuks, aga niivõrd ilusaks muinasjutuks, et tahab ikka ja jälle seda kuulda. «Kui sa vaid teaks,» ütlesin ma, «kui ilus on see tegelikult, päris elus.» Ei tea, kas ta sellest aru sai.
Rein Taagepera kirjutab oma mälestusteraamatus «Määravad hetked»: «Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult. [--] Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse. [--] Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.»
Lugesin seda tsitaati õieti Toomas Jürgensteini artiklist ja olin  pisut kohkunud. Kas tõesti võib olla, et tulevane professor kaotas koos usuga jõuluvanasse ka usu Jumalasse? «Mängin kaasa jumalamängu …»
Jõuluvana on muidugi mäng, mis viitab sündmustele ajaloos. Mäng sisaldab sümboleid, mille läbi õpime Jumalat paremini tundma. Lapsed õpivadki mängu kaudu. Lastele fantaasiat keelata oleks ülekohtune, sest laste maailmas on fantaasial erakordselt oluline koht aju arenguks ja õppimiseks. Pealegi on tõeliselt vahva, kuidas lapsed ennast kokku võtavad, laulavad ja neil on tore. Suur osa vajalikke oskusi tuleb lapseeas ju mängu kaudu, kuhu kuuluvad ka päkapikud ja jõuluvana.
Mängul on  asendamatu koht ja tegelikul elul niisamuti. Piir nende kahe vahel jookseb paraku uskmatu jaoks ühes, uskliku jaoks teises kohas. Ateistile on kõik vaimne mäng: jumal, inglid, jõuluvana – vahet pole. Tasahilju võib ka kristlaste sekka hiilida uskmatu käitumine. Piir mängu ja elu vahel peab uskliku jaoks niisama selge olema, nagu see on selge uskmatule. Sest tõde ei ole mäng. Näiteks palve ajal me ei mängi.
Mängides jõuluvanamängu mängivad lapsed ja täiskasvanud üheskoos. Kui mängureeglid on suurtele ja väikestele erinevad, on mäng ebavõrdne – kui lapsed ei arva end mängivat, aga suured mängivad, siis ei mängita enam koos, vaid suured mängivad väiksematega ja väiksematel ei jää üle muud kui uskuda ja hiljem oma lapselikus siiras usus pettuda.
Suured ei peaks kahtlema, kas lapsed oskavad mängu sisse elada. Oskavad küll. Selleks, et mängida koos jõuluvanamängu, ei pea lastele valetama.
Varem või hiljem on pilt selge. Siis öeldakse, et jõuluvana ei ole olemas, kuigi tegelikult ju on. Vatist habemega onu ongi jõuluvana. Selline ta meil mängus ongi. See, mida enam olemas ei ole, on aga jõuluvana, kellesse lapsed uskusid. Siis ei asenda seda enam keegi, kes punase kuue selga tõmbab.
Jõuluvanasse ei pea uskuma. Laste usulise segaduse vältimiseks võiks algusest peale lastele päkapikkude ja jõuluvana kohta tõtt rääkida, et see on vahva mäng. Aga Jumalasse tuleb uskuda, sest usu kaudu päästetakse meid hukatusest igavesse ellu koos Jumalaga.
Kui lugesin tsitaati Taagepera mälestustest, tekkis mul küsimus, kas mängu ja päriselu vahelise piiri hajumine võib tõesti omada nii tõsiseid tagajärgi. Miks on usk Jumalasse taandunud tema jaoks samale pulgale usuga jõuluvanasse?
Kui aga usk jõuluvanasse otsa saab, on õigustatud küsimus, kas Jumalaga on sama lugu. Kui jõuluvana, keda me oma silmaga nägime, ei olnudki see, kellena isa ja ema teda esitlesid, kas peaksime siis uskuma nendesamade isa ja ema juttu Jumalast, keda keegi näinud ei ole? Lugu on küll ilus, kuid kas ka tõsi?
Liliann Keskinen jutustas mulle, kuidas ta leidis koolipõlves tee pühapäevasele jumalateenistusele. Ta kirjeldas oma usuletulekut ja ütles, et peamine küsimus tema jaoks oli, kas see, mida kirikus tehakse, on täiskasvanute mäng või on kõik päriselt nii nagu Piiblis kirjas. Õnneks jätkus Liliannil visadust käia kirikus seni, kuni ta vastuse kätte sai – see on päris, see on tõeline. Täna on Liliann misjonitööl, et kuulutada kõigile: see, mida Piibel kõneleb, on ehtne!
Ma soovin, et veel paljud avastaksid ennast selle rõõmusõnumi tõelisuses, mida Jumal oma Pojas Jeesuses meile on ilmutanud, kuid mida otsijad hinged tihti vaid arglikult muinasjutuks julgesid pidada. See on tõesti tõsi. Ma usun, et see on erakordselt rõõmus avastus. Soovin tõsikindlat usku ja piiritut mängurõõmu!

kristjan luhamets copy

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)