Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kui mõtlen õppimisele

31.08.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Õnnistatud kooliaasta algust, kallid õpilased ja õpetajad, üliõpilased ja õppejõud, vanemad ja vanavanemad, ristivanemad, õed ja vennad.
Andku Jumal oma arm ja õnnistus, et kevadel võiksime vaadata tagasi käidud kooliteele 2016/17 ning tänada teda, et kõik on hästi korda läinud. Oleme saanud targemaks ja paremaks. Meie usk ja armastus on kasvanud. Taas oleme kogenud Jumala õnnistust ja saanud talle lähemale.
Kui mõtlen õppimisele, siis esmalt tõuseb südamesse tänu. Seda enam, et kooliaasta alguse nädal on kirikukalendris tänu ja tänulikkuse nädalal – «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!» (Ps 103:2). Kuigi väikeses katekismuses igapäevasest leivast kirjutades ei nimeta usuisa otseselt õppimist, usun siiski, et õppimisvõimalus on Jumala üks suurimaid armutegusid meile.
Ei maksa unustada, et haridus on ka tänapäeva maailmas suur privileeg. On maid, kus läbi mitme põlvkonna on õpetatud vaid püssi käes hoidma. Või jällegi riigid, kus ei ole juttugi ideoloogiavabast haridusest või kus naiste haridusvõimalused on äärmuseni piiratud. Eestis saab omandada üld-, kutse- ja kõrghariduse. Meie kirikul on pühapäevakoolid, kristlikud lastehoiud ja koolid. Meil on päris oma teoloogiline kõrgkool. Seda ei tohiks pidada iseendastmõistetavaks ning minna üheksa pidalitõbise teed, tänamata Jumalat.
Kui mõtlen õppimisele, siis meenub õppimise eesmärk. Kindlasti ei saa selleks olla lihtsalt lõpudiplom – võrulased ütlevad tabavalt, et haridus meest ei riku. Ka ei saa õppida ainult teadmiste pärast – loomulikult põhifaktide omandamine on möödapääsmatu –, sest üliküllast teavet saab igast nutitelefonist. Ilmselt on needki ajad pöördumatult seljataga, kus kirik täitis rahvavalgustuslikku ülesannet, sest valgust teadmiste mõttes on väljaspool kirikut küllaga.
Kuigi õppimise eesmärke on defineeritud kümnete kaupa, nimetan ainult mõningaid. Õppimine võiks panna meid paremini mõtlema ja seoseid looma; võiks kaasa aidata tervikpildi kujunemisele ümbritsevast; võiks kasvatada meie isiksust headuse ja armastuse suunas; õppimise tulemuseks peaks olema parem mõistmine ja suurem halastus; õppides võiksime saada moraalsemaks ja paremaks; õppimise kaudu õpime iseennast paremini tundma. Õppimine üldisemas mõttes peakski olema midagi praktilist, mis aitab meil elus toime tulla. Õppimisel, eriti usu õppimisel, ei tohiks puududa vaimne eesmärk ja tulemus – meie elu ja tahe peaks kooskõlastuma Jumala tahtega, meie palgel võiks enam ilmneda Kristuse näojooni, nii et kogu meie olemasolu omandaks Jumala täiusliku teenimise kvaliteedi.
Kui mõtlen õppimisele, siis mõtlen sellelegi, kuidas õppida. Ilmselt on nõnda, et kuhu ilmub õppija, sinna tuleb ka guru. Õppida ei saa käsu peale, kuigi õppimine lahus enesedistsipliinist on võimatu. Õppimise emotsioon peaks olema positiivne, ideaalis peaks õppijat ümbritsema kenad inimesed, ülevad ideed, kaunis muusika ja meeldivad lõhnad. Õppida võib üksi, aga veelgi parem oleks üheskoos. Seda enam, et üksikute maailmal ei ole tulevikku, küll on aga kõigel ühiselt tehtul tulevik. Ka kirik on ühine ihu.
Õppimisest ei peaks kunagi küllastuma, õppida tuleks aina edasi – täiendavalt ja elukestvalt. Õppimise lõppemisega algab elu sammsammuline taandumine meist. Vaadake ise, kui palju on inimesse jäänud elu, kui ta aasta jooksul ühtegi raamatut pole kätte võtnud. Seda enam, et õppimine vaimses mõttes on enese enam ja enam avamine Jumalale, et tema saaks meisse ja meie olemine oleks vaid temas. Õppimiseks peaks olema vabadust ja õhku. Mineraalvatil ja väetisetilkade all võib kasvatada eurovilju, kuid Jumala riigi lapsed on vaba looduse lapsed. Nad on Jumala enda Vaimu juhatada, õpetada, painutada ja küpsetada.

Sander_Ove2010 copy

 

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor, usuteaduse instituudi rektor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)