Kui meta-noiast saab re-formatsioon

31.10.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Täna möödub 490 aastat ajast, mil Martin Luther avaldas esimese teesina lause: Kui meie Issand ja õpetaja Jeesus Kristus ütles «parandage meelt», tahtis ta, et kogu usklike elu oleks meeleparandus. Meie ees on rohkem kui vaid üks maksiim või pelk sissejuhatus järgnevatele teesidele. Meie ees on lause, mis kannab endas ühele ristiinimesele iga päev vajalikku meeldetuletust oma meele uuendamise tarvilikkusest. See veendumus oli Lutherile liikumapanevaks jõuks ning järgnevate mõtete allikaks. Niisugune tulem ei olnud juhuslik, vaid kasvas välja Lutheri enda varasematest otsingutest ja kogemustest.
Seda teisi teese sisse juhatavat põhimõtet saab nimetada ka Lutheri usulise kogemuse viljaks, millest me näeme, et nii usk kui ka teoloogia hakkavad päriselt elama ja vilja kandma pärast seda, kui katsetuste ja püüdluste piirid on vastu tulnud ning senised motiividki läbi katsutud.
Kreekakeelne liitsõna metanoia sisaldab endas ümber mõtlemist, mõtte sisu ja selle osade teisiti asetamist. Metanoiat võib selgitada ka meele uuenemisena, ümber hindamisena ja kristlikus tähenduses meeleparandusena.
Just niisugusena näen ma meeleparandust selle sisulise eeldusena, mis Lutherit kiriklike tegevuste, regulatiivide, liturgia ja muu ümber kujundamise ettepanekuteni ehk reformatsioonini viis. Lutheri reformatsioonijärgne elu ja tehtud valikud meenutavad mulle aga J. W. Goethe poolt kirjeldatud vana Fausti, kes viimaks leidis rahu inimeste jaoks tehtavas töös.  
Nii on ka meie ülesanne iseendale hakata tegema rehkendust oma meelsuse ning sellest välja kasvavate tegevuste, taotluste ja askeldamiste kohta. Meil lasub püsiv vajadus esmalt endale teadvustada, kui palju on meie tegevuste ja ümberkorralduste või nende taotluste hulgas niisugust, mille puhul seesmine meelemuutus on tegelikult toimumata ning pigem on meil silme ees ja liikumapanevaks jõuks mingid muud motiivid.
Igasugustel uus- ja taaskujundustel oma isiklikus elus või töös on mõte siis, kui neil on kindel vaimne ja vaimulik eesmärk, mille poole me tegelikult püüdleme. Seejuures tuleb kasuks ka alalhoidlik ning varasemate töötegijate tehtut austav meel. Alustades siis iseendast küsime, missugune osa meie algatatavatest re-formatsioonidest sünnib meta-noia alusel või vähemalt kaastoimel.
Vana ülesleidmine rikastab ja tundub vahel uuena. Iisraeli kuninga Hiskija usupuhastus pöördus tagasi unustatu ja käibelt kadunu poole ning taastas usuelus palju vanu elemente. Eks ka meil on kasulik küsida, kui palju me mäletame neid puhtaid mõtteid, mis meil olid näiteks konfirmatsiooni ajal, mis on neist tänaseks saanud, mille osas oleme aja muutudes kasvanud ja täienenud ning mille suhtes hoopis tuimunud ja tuhmunud. See oleks uuenemine vana taasleidmise läbi.
Meeleuuenduse läbi elanud Luther leidis, et olemasolevat aega on vaja kasutada kõige tähtsamate asjade tegemiseks. Seda näitlikustab tees nr 62: Tõeline kiriku varandus on Jumala kirkuse ja armu kõigepüham evangeelium.
Kui evangeelium on kõige suurem varandus, siis on ka kiriku peategevus selle varanduse jagamine, sest evangeelium on niisugune vara, mis kasvab «kulutamise» ning väljajagamise läbi. Hoidkem oma silmad sellel kõige tähtsamal, et mitte kalduda asendustegevustesse ja muidu huvialalistesse ettevõtmistesse.
Kirik mitte üksnes ei ole seal, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ning sakramente korrakohaselt jagatakse, vaid kirik ka püsib nende kahe peategevuse läbi. Seepärast on evangeeliumi kuulutamise kõrval muud tegevused õiged vaid siis, kui nad on kuulutust toetavad abitegevused ja mitte asendustegevused. Ka kiriku aineliste varade kasutamisel peavad olemasolevad ressursid toetama evangeeliumi kuulutamist kõikides vajalikes ja praegusel armuajal võimalikes vormides.
Ajalooline olukord on võimaldanud sellel aastal EELK 90. sünnipäeva tähistamist Tartus, peapiiskop Andres Põderi ning siis veel peapiiskop electus Andres Tauli osavõttu sellest tähtpäevast ning uue pilguga vaatamist kirikute vaimsete ja aineliste võimaluste parema ühise kasutamise suunas.
See tähendab vähemalt osa seniste eraldi tehtud tegemiste ümbermõtlemist ja koordineerimise alustamist, kus koguduste teenimine üle maailma, teoloogiline koolitus ja loodetavasti ka globaalses mõõdus eesti rahvast ja Eesti kirikut ühendav meedia näiteks ühise ajalehe näol oma ressursse ühendavad ja uusi kasutajaid leiavad.
Tahan siinkohal avaldada südamlikku tänu kolmele E.E.L.K. kogudusele, Baltimore’i Markuse, Washingtoni Markuse ja Seabrooki eesti kogudusele, kelle ainelisel toetusel sai EELK Usuteaduse Instituut osta uue koopiamasina. Loodame, et instituudi töö võimaldab senisest veelgi rohkem täita oma ülesannet kiriku kaadri ettevalmistamisel eestlaste ülemaailmse teenimistöö heaks.
Aeg on olnud ligi 20 aastat kiriku kasvule soodne, mille eest oleme Jumalale tänulikud. Alati ei pruugi see nõnda jätkuda. Praegu on aga päev, mil tuleb teha tööd ja langetada tarku otsuseid, nii nagu seda tegi Egiptusesse müüdud Joosep, kui ta pööras ka ebasoodsad olud oma suurpere ja kogu rahva hüvanguks. Ta varus, kui oli võimalik, ja jagas, kui oli vajalik. Küllap jõudis ta mõnedki asjad ümber mõtelda ja saada küpseks selleks, et Jumal võis teda kasutada ning tema kaudu teisi aidata. Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole…(2Aj 16:9).

Image
Randar Tasmuth
,
EELK Usuteaduse Instituudi rektor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)