Kui me ei taha kaotada inimlikkust

Igale asjale on määratud oma aeg. See muistse tarkusekoguja tõdemus (Kg 3:1) on meile küllap tuttav. Õnnis on inimene, kes õigeid asju teeb õigel ajal, õnnetu aga see, kes kogu aeg kõigega püüab tegelda, tegelikult aga midagi õieti ja hästi tegematagi. Põhimõtet age quod agis – mida teed, seda tõesti ka tee! – on motona kalliks pidanud mõnedki vagad mehed ja naised. Rööprähklemise efektiivsuse illusioonist läbiimbunud kultuuris on see igati asjakohane meenutus meilegi. Olgu töö või olgu puhkehetk – mõlemad väärivad seda, et neid korralikult teha.

Ristiinimestena tuleb meil oma aega ja tähelepanu jagada niihästi maiste kui ka vaimulike kohustuste ja tegevuste vahel. Mõistagi peame kõike ajalikkugi tegema kogu hingest otsekui Issandale (Kl 3:23), ent just nagu inimestevahelistes suhetes on tähtis aega võtta teineteisele teadliku tähelepanu pööramiseks (nn kvaliteetaega veeta), nii on see ka kristlase suhtes Jumalaga. Siingi ei saa piirduda üksnes silmanurgast vilksamisi vaatamise või mööda tuhisedes viipamisega.

Möödunud pühapäevast hakkavad kirikukalendris üha enam esile kerkima paastuaja ja paasapühadega seotud teemad. Kui seni märgiti viis nädalat järjest pühapäevi ilmumispühast edasi loetuna, siis nüüd loendame pühapäevi, mis on jäänud paastuaja alguseni, aga mõtleme ka ülestõusmispühade rõõmule, milleni paastuaja teekond meid juhib. Paastuaeg on süvenemise aeg ja võiks tõepoolest olla Jumalale tavapärasest enam pühendatud kvaliteetaeg igal aastal. Õnnelik on inimene, kes seda aega hästi kasutab.

On öeldud, et suvaline kärbes mõjutab inimest igapäevaelus märksa rohkem kui kõigeväeline Jumal. Selles ütlemises on teatud tõetera sees: jah, Jumal mõjutab meid mõistagi absoluutselt kõiges, sest kui ta hetkekski loobuks meie olemasolu soovimast, poleks meid olemaski. Siiski ei sunni ta meile oma seltskonda vägisi peale. 

Kui eelistame teda eirata, elada ja tegutseda nõnda, nagu poleks vahetki, kas Jumal on või mitte, siis kuni surmani on see meil üsna hõlpsasti ka võimalik. Mõni kärbes võib omi asju ajades meie suhtes teinekord väga pealetükkivalt käituda, Jumal, kes on armastus, aga ei saagi end armastatule peale suruda, sest armastuse loogika ei luba seda. 

Seda enam peame aga meie iseennast, oma hoiakuid, mõtteid ja ajakasutust tähele panema, et me ei laseks mingitel kärbestel – või inimestel, reaalpoliitikal, ideoloogiatel vmt – oma elus Jumalast tähtsamaks saada. Kui mitte armastuse pärast Jumala vastu, siis kasvõi seepärast, et Jumala silmist laskmine tähendab ka inimlikkuse kaotamist.

Roomakatoliku kardinal Robert Sarah on ühes intervjuus tõdenud, et sedamööda, kuidas Jumal on minetanud oma rolli inimeste tähelepanu ja püüdluste keskmena ning inimene ise on asunud Jumala kohale, kogetakse justkui jumalavarjutust. See omakorda aga tingib ka inimesevarjutuse: kuna inimese olemuse määrab otseselt tema jumalanäolisus ja suhe oma Loojaga, siis jumalavarjutuse tingimustes ähmastub ka inimeseks olemise tähendus ning eesmärk. 

Inimene hakkab siis huupi endale mõtet otsima, kuna tähendusrikkuse vajadus kuulub loomuldasa tema olemusse. Ta otsib seda huupi, sest hämaras või suisa pimedas on ju raske tegutseda. Pimedas näivad kõik asjad hoopis teistsugused, kujutlusvõime omistab varjudele tontlikke omadusi jne. Igaüks, kes on öösel pidanud vähegi võõral maastikul liikuma, teab, kuivõrd palju enam aega võtab pimedas teekond, mis valges saab läbitud hõlpsasti ja ruttu.

Nõnda on ilmne, et kui oleme mures ühiskonnas lokkava võõrandumise ja ebainimlikkuse pärast, siis lahendus ei saa peituda üha enamate asjade üha kiiremini tegemises, vaid oluliste asjade hästi tegemises. Jumala kui elu ja olemise allika jaoks täie tähelepanuga pühendumist võimaldava aja võtmises ja sisustamises. 

Kristlane, kes päevas regulaarselt tundigi ei leia Jumala jaoks, pole palju paremas olukorras neist abielupaaridest, kus teineteisega suhtlemiseks aega ei võta. Ja siis imestatakse, et kuidas küll juhtus nii, et „armastus sai otsa“ ja „kasvasime teineteisest lahku“. Seevastu abielupaarid, kellel teineteisele aja pühendamine ja koos tegutsemine on elementaarne, kasvavad üha enam kokku ja muutuvad väliseltki sarnasemaks. Nii on ka Jumala ja teda armastava inimese suhtes.

Kirikuisa püha Athanasius on öelnud, et Jumala Poeg on inimeseks saanud selleks, et meid Jumalaks teha – nõnda üheks võime Kristuse läbi oma Loojaga saada. Jumala hüljanud pealiskaudsuse ning meeletu meelelahutuse kultuur seevastu kipub meilt röövima inimlikkustki. Saabuv paastuaeg meenutab meile, et valik nende kahe tee vahel on meist igaühe ees ning mõlemat teed korraga käia ei saa.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist