Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui maja jääb kitsaks

09.09.2015 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

1988. a laulis Justament laulus «Vangile ei meeldi trellid»: President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht; vanale ei meeldi noored ja minule ei meeldi praht. Mõnele ei meeldi ausus, mõnele ei meeldi kuld; mõnele ei meeldi minevik ja mõnele kodune muld. Tulijatel kõik on võõras, olijatel kaob kultuur; minejatel tuhmub mälu ja väikestelgi vaht on suul.
Kuigi möödunud on 26 aastat, ei kao suurte muutuste lävel esitatud laulu tähendus. Kui 1988. a vaatas eesti rahvas ärevalt suure idanaabri poole, olles veel kümnete sõjaväebaaside koorma all, siis nüüd, uue Euroopa lävel, rõhutan: uue Aafrika-Euroopa lävel seistes  suuri muutusi hoomav eestlane on samuti ärevil. Põhjuseks üle Euroopa Liidu piiride saabuv lakkamatu põgeniketulv.
Minu jaoks on Eestisse saabuvate teist verd ja usku inimeste suhtes ürgmühana tõusnud armastuse puhang ühtpidi vapustavalt üllatav. Aga teate, meid on natuke liiga vähe! Tõepoolest liiga vähe, et ühtejärge võtta aina uusi oma majja, oma laste sekka, lootes neid endaks muuta.
Kuidas armastada inimest, kes elas sinust tuhandeid miile eemal teistsuguses aja- ja kultuuriruumis, oli teist usku ja pidas oluliseks teisi väärtusi, ent nüüd asub elama sinu naabrusse? Laulab endiselt teisi laule, kõneleb sulle arusaamatut keelt, valmistab harjumatult lõhnavaid toite ja kannab riideid, kus pole nööpi ega traageldust.
Eestis on kümneid tuhandeid vaesuse piiril elavaid lapsi, lastekodudesse  üksi jäetud lõhki kistud hingedega noori. Iga kümnes laps elas 2014. a absoluutses vaesuses! Neid pole veel armastama hakatud. Isegi mitte oma valitsuse käsul.
Suure põgenemise laineil 1944. a kodumaalt lahkuvate ja hiljem läänemaailma jõudnud pagulaste esimene mure oli toidu lauale saamine. Vancouveri Eesti Seltsi häälekandja Läänekaar 1955. a märtsikuu number tähendab tabavalt, et Saksamaal läks toiduks kõik, mis hamba all ei karjunud, aga Soomes söödud kalapead, puuro’d (pudrud) ja vihannes’ed (salatid, juurviljad) ajasid «seedeministeeriumi» õhku täis, nii et mõtted ainult seapeki ümber tiirlesid.
Rootsis oli pagulastel süüa laialt, kuid verikäkid, leib, juust, hapukurgid, supid ja praed olid ühtviisi magusad. Kanada pakkus saabujatele hoopis «kuumi koeri» (hot dog), hamburgereid, fish and chips’i ja kokakoolat. Tsiteerin: «Hädaga toodi koju puuastjas, telliti Torontost hapu leiva hakatis ja pereema hakkas ise küpsetama. [---] Ei läinudki aga palju aega, kui leib tuli täitsa leib ja järgnes peenleib ja muud peenemad sordid.»
Kui mõnda aega pärast kodumaalt lahkumist veel usuti, et paari-kolme aasta pärast saab kodukanti naasta, siis 1949. a Kodu-Eestis toime pandud küüditamine ning uute võimuorganite tegevus kustutas selle lootuse õige pea. Iga päev siin läänes tõi selgust, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid peamiselt aadetest ja usust. Sestap jäi eestlane läänes ellu, ehitas kirikud, palus palveid, laulis omi laule ja tantsis omi tantse, rajas kodud, kasvatas lapsed ja töötas end pensionipõlveni välja.
Algur Kaerma,
Kanada Vancouveri koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)