Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui ligimest tuntakse hädas

31.08.2007 | | Rubriik: Arvamus

Ühiskonna suurimaks haiguseks pidas ema Teresa inimese puhul tunnet, et teda ei vajata. Just selleks tehakse Eestis diakooniatööd, et keegi ei tunneks ennast tarbetuna.

Assessor Joel Luhametsal oli hea meel tervitada Pilistvere diakooniapäevadele jõudnud sotsiaalminister Maret Maripuud.
Assessor Joel Luhametsal oli hea meel tervitada Pilistvere diakooniapäevadele jõudnud sotsiaalminister Maret Maripuud.

24. ja 25. augustil olid  diakooniapäevadele Pilistverre kogunenud oma ala asjatundjad, et üksteiselt õppida, jagada kogemusi ning saada ka ise tuge. Konsistooriumi diakooniasekretäri Kadri Kesküla sõnul olid päevad mõeldud eelkõige koguduste diakooniatöötajatele. «Et saada kokku, üksteiselt õppida, kogemusi vahetada ja jõudu leida.»

Eesmärgipärane tegevus

Arutleti vastvalminud diakoonia arengukava ning kirikutes diakooniatöö elavdamise üle. Assessor Joel Luhamets nentis, et ei saa teha diakooniatööd, kui n-ö oma peres pole asjad korras: «Diakoonia ei hakka väljaspool kogudust toimima, kui oma liikmed pole hoolitsetud.»

Diakooniatööd tehakse mingil kujul igas koguduses: kodukülastused, eakate sünnipäevad, hooldekodude külastamine, hingehoiuvalve, leinas inimese abistamine ja ka praktiline abi igapäevaelus. Ometi oleks professionaalsema tulemuse saamiseks vajalik ka koolitus.

«Kiiresti muutuv maailm ja keskkond nõuab meilt kui koguduse liikmetelt ja töötegijatelt kogu aeg enesearendamist, eelkõige professionaalsete töötegijatena,» leiab UI diakoonia projektijuht Vaike Salveste.

Diakooniat tuleks ennekõike väärtustada kirikus. Paljud töötegijad ei oska seada oma tegevusele diakoonilist sihti. Kirik võiks toetada diakooniaprojekte ning teha koostööd erinevate organisatsioonidega. Koostöös riigiga võiks luua ka haiglate ja hooldekodude kaplanaadid. Samuti võiks kogudus olla partneriks kohalikule omavalitsustele sotsiaalsete teenuste pakkumisel.

Iga inimene on väärtus

Diakooniapäevade külalisena rääkis sotsiaalminister Maret Maripuu, kelle arvates on ligimese teenimine kristlike väärtuse kaudu, hoolimata sellest, et meie maailm on väga palju muutunud, jätkuvalt oluline: «Just kirik on olnud teerajaja ühiskonnas nõrgemate abistamisel. Nii on kahe tuhande aastaga kogutud pagas tõeliselt aukartust äratav. Ka siis, kui Eesti sai taas iseseisvaks, oli kirik see, kes ulatas abikäe inimestele. Kahjuks toob maailm juurde üha uusi probleeme. Elanikkond vananeb, lapsi ei sünni piisavalt juurde, kiired autod põhjustavad õnnetusi.»

Hoolekande probleemidest nimetas Maripuu ehk kõige rohkem hingel olevaks lastekodudega seonduvat.

Üheks suureks mureteemaks tänases Eestis on minister Maripuu sõnul alkohol. «Väljakutse riigile ja ühiskonnale on, kuidas muuta inimeste suhtumist ja käitumist. Kuidas noorte puhul saavutada seda, et cool on olla kaine,» selgitas ta.

Suureks väljakutseks ühiskonnale nimetab ta HIVi ja AIDSi. Kuidas teadvustada haiguse levikut ja probleemi, mis ümbritseb meid kõiki. Kõiki lahendusi ei jõua ka ministeeriumis välja mõelda, ja oma valdkonna spetsialistide ideed on teretulnud.»

Ministri sõnul on Eestis praegu kõige suurem puudus inimestest, kes leiaksid aega ja tahtmist teisi aidata.

Merje Mänd

 

Maret Maripuu, sotsiaalminister:

Hindan kiriku tegevust diakoonia- ja sotsiaaltöö vallas väga heaks. Erakordne on Tallinna diakooniahaigla töö. Me peame nägema olukordi, kus diakooniatöötajad saavad riigile pakkuda teenust. See, millest eakad kõige rohkem puudust tunnevad, kui neil endal lapsi pole või suhted nendega on katkenud, on hingehoid, toeks olemine ja märkamine. Ma arvan, et neid koostöövõimalusi on palju.

Kiriku diakooniatöö tegijate puhul olen veendunud, et nad teevad tööd südamega. Abivajajale annab kosutust iga hea sõna ja aeg, mis temale pühendatakse. Kõige tähtsam seejuures on, et inimene tunneb ennast vajalikuna.

Meie elanikkond vananeb. Tahame parandada hoolekandeteenuste kvaliteeti ja kättesaadavust, mis on just see valdkond, kus diakooniatöötajad on suureks abiks olnud.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)