Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui küünilisus poeb hinge

02.09.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Suvel Saaremaal puhates sat­tusin paaril korral Küüli­ku­külla. Tore koht, kus saab uudistada küülikuid ja ko­du­lin­de ning imetleda nen­de fan­taasiarikkaid elu­ase­meid. Küülikuküla ni­me­tus mõ­­jus inspireerivalt: üks kü­­las käinud hea ametivend aval­­das arvamust, et kui on ole­­mas küülikuküla, võiks ta­sa­pisi hakata mõtlema ka küü­ni­kuküla rajamisele. Nen­ti­sime, et elanikke sinna jaguks.

Lugesin hiljuti Ida-Eu­roo­pa ajalugu hästi tundva Ti­mothy Snyderi teost „Tee va­ba­­dusetusse“ (The Road to Un­free­dom), mis analüüsib Ve­nemaa praeguse poliitika ta­ga­maid, käsitledes ka hiljutist Uk­rai­na kriisi. Muu hulgas annab teos aimu Venemaal tegutseva, mõt­lemapaneva nimega mõt­te­koja „Izborski (ee Irboska) klu­bi“ poolt propageeritavast nn Euraasia ideest. Selle jär­gi peaks Venemaa saama Eu­raa­sia messiaanlikuks valit­se­jaks – eesmärk, mille poo­­­le püüdlemisel on pea iga va­hend lubatud. Oluline roll on selle juures mõistagi täi­ta propagandamasinal, mil­le too­de­tud arusaamu ilma­as­jadest nii siin- kui sealpool Ve­nemaa piiri levitatakse. 

Snyderi teost lugedes pa­ni ehk enim mõtlema Ve­nemaa poliitikale ja pro­pa­gan­­dameetoditele omane küü­nilisus. Stalinistliku süs­tee­mi huvides töötanute küünilist suh­tumist inimestesse on häs­ti kirjeldanud Solženitsõn. Lu­ge­des Snyderit paistab, et suuri muutusi aset leidnud ei ole. 

Ühe üsna süütu näitena olgu nimetatud kirjeldus vene uuriva ajakirjaniku Ratševa kõnelusest FSB ohvitseridega Ukrainas toi­munud sõjategevuse algus­aega­del. Vestlus toimus Ve­ne-Ukraina piiri lähistel Kui­bõ­še­vos ja kui ajakirjanik päris, kas väljast kostev müra pole mit­te miinipildujatulest, mille si­hi­kuks näib olevat Ukraina, mitte Venemaa, vastati talle es­malt, et keegi teine ei kuulvat mi­dagi. 

Kui Ratševa uuris, kas te­ma vastas istuvad FSB-lased ik­ka mõistavad, et ta võib toi­muvast kirjutada, kosteti tal­le, et vajadusel tulevad teda kü­lastama nende kolleegid, kes juba oskavad selgeks te­ha, et kui üldse mingit müra kuul­da oli, oli tegu sünnipäeva tähistamiseks lastud raket­ti­de­ga.  

Küünilisuse näiteid võib mõis­­tagi tuua ka teistest kon­teks­tidest ja poliitilise spektri eri otstest. Kes lähtub motost „kõik on müügiks“, peab teist inimest vaid vahendiks, mil­le ainsaks ülesandeks on suu­ren­dada tema kasu ja heaolu. Mis va­na ja kulunud, heidetakse kõr­vale, ükskõik, kas see on asi või inimene. Mõnikord loo­ri­tatakse põlglik suhtumine ini­mes­tesse ka üllamasse kõnesse või kaunistatakse jutuga suur­test inimkonda teenivatest ees­mär­kidest. Ja nii edasi.

Ei saa muidugi öelda, et pühakirjas fatalismi või küü­­ni­lisusele lähenevat elu­tun­ne­tust ei kohtaks. Koguja raamat on ehk eredaim näide. Ometi ei haaku Koguja kirjeldatud elu­tunnetus küünilisuse de­fi­­nit­siooniga võõrsõnade lek­­si­ko­nis (jäägu küünik Dio­ge­ne­se fi­lo­soofia sedapuhku kä­­sit­le­mata). Viimase järgi on küü­ni­li­sus häbitus, irvitamine, kõi­ge pilkamine. Küünilisust ei saa samastada skepsisega ja Jee­suse endagi viljeldud mus­ta huumoriga, mis aitavad väl­ti­da liigset naiivsust ja läbi näha protsesside toime­meh­ha­nis­me. 

Küünilisuse, iseäranis kui see lähtub võimupositsioonilt, muu­dab hävitavaks igasuguse em­paatiavõime ja lugupidamise puu­dumine teiste vastu. Või­mupositsioonilt lähtuva küü­ni­lisuse eesmärk on tekitada al­luva positsioonis olijais (ol­gu need siis riigialamad, alluvad töökohas või teised pe­reliikmed) fatalismi tunne, aru­saam, et midagi ei saagi muu­tuda. 

Ülekohtu ja vale tajumine nae­ruvääristatakse ja kuulutatakse, et sellistele ilmingutele osutaja on eluvõõras ega tea lihtsalt, kui­das asjad siin elus käivad. See omakorda sünnitab uut küü­nilisust. Kui aga küünilisus poeb hinge, muutub inimene tun­detuks halastuse ja siiruse suh­tes, võimetuks nägema Ju­mala loodu ilu, olgugi see siis vahel peidus tuhmunud pealis­pinna all.

Alanud on uus kooliaasta, nii lastele kui ka mõnele täis­kas­vanule. Eesti kooliharidust on palju pärjatud, ikka ja jäl­le kostab aga hääli, et va­ja­ka kipub jääma sü­da­me­ha­­ri­du­sest. Viimase juur­de kuulub ümb­ritsevast lu­­­­­­gu­pidamine, tähelepanelik kuu­­­­lamine, aga ka kriitiline mõ­t­lemine ja vajadusel mit­te­­­nõustumine, ilma et teisel ar­vamusel olijat pilgataks ja mõ­nitataks. Kristlane võiks sel­lele südamehariduse de­fi­nit­si­oo­nile lisada püüde vaa­da­ta Jumala loodut, sealhulgas oma kaasinimesi, kasvõi veidikenegi nii, nagu Jumal meid ja kogu loodut Kristuses vaatab. 

Dostojevski on öelnud, et ilu päästab maailma. Õigeusu ikoonid maalivad oma kuld­se ehk jumalikku valgust süm­bo­liseeriva taustaga meie ette Kris­tuses lunastatud maailma kogu kauniduses. Kui inimene suudab seda ilu märgata, oma südamesse lasta ning lubada Ju­malal end ja enda suhtumisi ku­­jundada, ei paistagi maa­ilm ehk pelgalt tühisuste tü­hi­su­­sena ega kohana, kus ühest inimesest ei sõltu miski. 

 

 

 

 

Anne Burghardt,

kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)