Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kui kutsumus ja väärtused proovile pannakse

06.03.2019 | | Rubriik: Jutlus

Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!“ Aga Jeesus vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.“ Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.“ Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.
Mt 4:1–7

Kiusatused, proovile panekud ja nendega kaasnevad kannatused on lahutamatu osa inimese elust. Mõnikord tundub, et ühe inimese elus on neid rohkem kui teisel. Küllap nii rohkus kui ka kaalukus on vaataja silmades ning sõltub enamasti ikka sellest, millise tähenduse me mõõdetavale anname. Kui vaatame kiusatusi ja kannatusi kui elu lahutamatuid koostisosi, mis annavad võimaluse oma elu läbi vaadata ja läbi tunnetada, siis saame ka aru, et kiusatuste ja kannatuste läbimine võib tuua meie ellu midagi sootuks uut, mis aitab minna edasi kogenuma ja tugevamana. Kui aga vabatahtlikult alla või järele anname, nii-öelda asjadel minna laseme, oleme otsekui pilliroog tuules, mis suuremate tuulepuhangute puhul ka sootuks murduda võivad.
Jeesus oli kõrbes nelikümmend päeva kuradi kiusata. Jumala Vaim oli seal temaga, nii nagu Vaim oli kohal Jeesuse ristimisel, kuradi väe vastu võitlemas. Võib arvata, et see oli väga pingeline aeg, mil aina uute peibutistega pandi proovile Jeesuse kutsumus ja väärtused. Need olid olukorrad, kus tuli valida ja otsustada. Inimeseks sündinud Jumala Poja ette asetusid mitmed meelitavad väljavaated: näidata oma kõikvõimsust ja väge, omada ja valitseda kõiki võimalikke maailma rikkusi, mida loodud maailmast leida on. Neile ahvatlustele järele andmine purustanuks aga tema usalduse taevase Isa, Looja ja Läkitaja vastu.
Sarnased peibutised on meiegi eludes iga päev. Ikka ja jälle satume elu ristteedele, kus peame valima, enamasti rohkem kui kahe võimaluse vahel. Ahvatlevaimad neist on suures osas sellised valikud, mille puhul meile saab osaks midagi head ja meeldivat, mis parandavad meie enesetunnet või eluolu, ent pikemas perspektiivis pöörduvad meie vastu ja mõjuvad hävitavalt nii meie hingele, vaimule kui ka ihule.
Kannatusaeg on aeg, mil peaksime vaimus läbima sama teekonna, mille käis Jeesus ristile minnes. Samamoodi peaksime täie teadlikkusega näost näkku vastamisi seisma oma peamiste ahvatluste ja kiusatustega, mis viivad meid eemale Kristusest, ning mitte lähtuma sellest, et kiusatustest saab lahti vaid siis, kui neile järele anda. Küsimus, mida saame paastuaja alguses endale evangeeliumi loo põhjal esitada, on: missuguseid valikuid ja mille põhjal ma oma elus teen? Kuidas mõjutavad minu valikud minu elu pikemas perspektiivis, seda nii ajalikus maailmas kui ka kord igavikus? Kuidas mõjutavad minu valikud minu suhteid kaasinimeste ja Jumalaga?
Jeesus võidab kiusatused, meile ei ole täpsemalt kirjeldatud, mida ta selleks tegi või tegemata jättis. Nii ei saa me siit juhist selleks, kuidas täpselt kiusatusi seljatada. Ent see lugu avab meile lootuse, et Jeesus, kes tuli päästma patuseid, tunneb meid ja meie kiusatusi ning toob meid nendest läbi ja välja. Meid ei kutsuta elama kiusatustest vaba elu või kannatusi vältima, vaid meid kutsutakse meie poolikuses, koos kiusatuste ja katsumustega, mis meie eludes leiduvad, elama Kristuses. Usaldagem ennast siis Jumala hoolde Lauliku sõnadega: „Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele!“ (Ps 139:23–24)
Üks vana lugu jutustab indiaanlasest, kes vestles lõkke ääres oma lapselapsega: „Kas tead, et igas inimeses on kaks hunti, kes omavahel võitlevad. Üks on hea hunt – lahke, rõõmus, abivalmis, hoolas, aus, kohusetundlik, armastav … Teine hunt aga halb – kuri, õel, laisk, pahatahtlik, valelik, enesekeskne ja omakasupüüdlik.“ Vanaisa sõnad avaldasid poisile sügavat muljet. Ta mõtles tükk aega ja küsis siis: „Vanaisa, aga kumb hunt võidab?“ Vanaisa naeratas: „Võidab see, keda sa rohkem toidad.“
Jumal toidab meid, meie usku ja armastust iga päev oma sõna ja sakramentide kaudu. Tema kingib meile jõu kiusatustega silmitsi seismiseks, nendega toimetulemiseks ja nendest läbi minemiseks. Jeesus, kes on kiusatuste võitja, teeb meidki võitjateks. Avagem siis ennast Kristusele ja võtkem vaid vastu see arm, mida Jumal oma Poja kaudu meile kingib eile, täna ja igavesti.
KaskKerstin2017

 

 

 
 

Kerstin Kask,
Kose koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)