Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kui kristlik on Kristus?

09.12.2015 | | Rubriik: Kolumn

Tänavu suvel peapiiskop Urmas Viilmale saadetud kirjas vastas haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi peapiiskopi küsimusele, kas Tallinnas tegutseb mõni kristlik munitsipaalkool, kus kristlikud väärtused on sisse kirjutatud kooli alusdokumentidesse, nii: «Põhihariduse üldinimlikud alusväärtused – ausus, hoolivus, aukartus elu vastu, õiglus, inimväärikus, lugupidamine enda ja teiste vastu –, mille alusel toimub õppetöö kõigis Eesti koolides, on kantud eetilistest tõekspidamistest, mis on kooskõlas ka kristliku väärtussüsteemiga.» Mida oligi tarvis tõestada.
Juba mõnda aega on mulle tundunud kahtlane kristluse kui ühe maailmareligiooni, veel enam aga Jeesuse Kristuse kui Issanda ja Jumala ainusündinud Poja nime kasutamine omadussõnana. Kristlik kirik, kristlikud väärtused, kristlik ühiskond, kristlik muusika, kristlik televisioon, kristlik kool, kristlik demokraatia, kristlik kultuur, kristlik armastus. Taoliste üldmõistete puhul nagu kristlus või inimlikkus jääb küsimuseks, kes ja kuidas määratleb nende sisu.
Ühelt poolt tundub mõistlik valida suhteliselt avar üldistustasand. Ent kui samastada kristlikud väärtused üldinimlikega või öelda, et aknalaual küünla süütamine viitab meie kuulumisele kristlikku kultuuriruumi, jääb tagaplaanile või kaob hoopis silmapiirilt see, mis kristluses on tõepoolest eriline ja asendamatu: lunastus Jumala inimesekssaamise, tema ristisurma ja ülestõusmise läbi.
Teisalt on oht, et kui hakata kristlikke väärtusi detailsemalt lahti kirjutama, siis ei jõua kristlased, kristlikud traditsioonid ja kristlikud teoloogid isekeskis kokkuleppele: teame, et üsnagi erinevad suhtumised alkoholi tarbimisse, abielulahutusse, kooseluseadusesse või pagulaste vastuvõtmisse võivad samaaegselt pretendeerida kristlusele ja Piiblile.
Teine häda kristlusega on selles, et midagi rohkem või vähem kristlikuks nimetades on enamasti tegemist selle maailma korralduse, struktuuride või ideoloogiate juurde kuuluvaga, mida aga Kristus ja tema järgijad pidasid ajutisteks ja seetõttu suhtelisteks saabuva Jumala kuningriigi ja seal kehtivate suhete valguses: Aga seda ma ütlen, vennad: aeg on piiratud! Sellepärast siis need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas. (1Kr 7:29–31)
Õigeusu teoloog Tauri Tölpt on tabavalt sõnastanud: «Kristlikule kirikule on kodeeritud sisse teatud distantseerumine ja ükskõiksus ajutise maailma tehnoloogiliste, majanduslike, moraal­sete ja ideoloogiliste arengute suhtes ning seda kõike põhjusel, et tema eesmärk ei ole olnud kunagi sellest maailmast ideaalset taevariiki teha, nagu seda on lootnud ja loodab ehk siiani salamisi saavutada üks osa inimkonnast ja tema ideoloogiatest.» (Müürileht, 4.12.2015)
Kristlik eetika ja kristlikud väärtused on suhtelised (tuletatud sõnast «suhe») selles mõttes, et nad on allutatud mitte mingitele sotsiaalkultuurilistele mudelitele või moraalsetele tõekspidamistele, vaid isiklikule armastavale suhtele Kristuses inimesekssaanud Jumalasse ja oma kaasinimesse. See suhe on ainus, mis jääb – ka pärast praeguse maailma palge möödumist.

Tiitus,Marko_2014

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)