Kui koputatakse, siis avame igal juhul

Meie elu ja saatus ei ole vaid iseenda kätes. Sotsioloogid ütlevad, et inimese saatuse kujundab suuresti kasvukeskkond ja sotsiaalne ümbrus. Kristlased teavad, et viimselt on kõik siiski Jumala kätes.

Jeesus ütles: «Armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!» Armastus on ka hoolimine, hoolimine aga aitamine. Abi andes ei tee me head mitte ainult hädasolijale, vaid ka endale. «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi. Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 35:45–46).

Tallinnas Kopli tänav 30a asuv kristlik laste tugikeskus Tähetorn on oma viie tegutsemisaasta jooksul olnud toeks põhikooliealistele lastele, kelle vanematel ei ole ühel või teisel põhjusel alati võimalik oma lapse eest piisavalt hoolitseda.

Tähetorni juhataja Mall Tamm, mida tähendab, et tegemist on kristliku tugikeskusega?

Tähetorni asutasid 2001. aastal Eesti Metodisti Kiriku liikmed eesmärgiga anda sotsiaalabi lastele, kes seda vajavad. Oma töös toetume kristlikele väärtusele ja Piibli õpetusele.

Meie juurde tulevad lapsed on tihti kriisiseisundis, elus ja täiskasvanutes pettunud ning endassetõmbunud. Selline laps on väga habras, teda ei tohi rääkima sundida.

Vahel aitab, kui kasvataja loeb Piiblist mõne olukorraga sobiva loo ette ja selle üle koos arutledes jõutakse lõpuks last vaevava probleemini. Pühakirja kaudu kõnelemine on kui sümbolite keeles rääkimine – see on lapsele vähem valus, ei kisu haavu lahti ning ei tee tema eneseväärikusele haiget. Tahtsin sellega öelda, et meil ei ole klassikalist pühapäevakooli tundi, küll aga kasutame Piiblit kui väga armsat töövahendit.

Meil on majas postkast, kuhu lapsed võivad panna palvesoove. Avame selle kord nädalas, ja siis viib kas kasvataja või keerulisematel juhtudel külla kutsutud metodisti kiriku pastor laste palvete põhjal läbi ühispalvuse. Lapsed osalevad sellel alati heal meelel, sest sellises vormis antud sõnum puudutab justkui kogemata ja aitab rasketest mõtetest üle saada.

Kahjuks on religiooniga seotud eelarvamused ühiskonnas sedavõrd tugevad, et mõni vanem, teada saanud, et tegemist on kristliku tugikeskusega, on keelanud lapsel meie juurde tulla.

Oled kaitsnud magistrikraadi sotsiaaltöö alal, varem omandanud tantsu- ja kunstiõpetaja ning kunstiterapeudi eriala, hetkel täiendad end Usuteaduste Instituudis kristliku kultuuriloo erialal. Kas Sul on oma töös võimalik neid valdkondi ühendada?

Magistritöö kirjutasin teemal «Loovtegevuse rakendamisvõimalused sotsiaaltöös». Igapäevases tegevuses puutun ülikoolis õpituga kõige otsesemalt kokku. Lisaks eelnimetatud biblioteraapiale, milles kasutame kõige sagedamini Piiblit (kui tore sõnademäng!), on lastel võimalus osaleda meie maja kunsti-, tantsu-, muusika-, loova kirjutamise ja inglise keele tundides.

Pakume lastele, kes kipuvad oma päevi tänaval mööda saatma, võimalust aega kasulikult sisustada. Aga eelkõige aitame lastel teha koolitöid. Meie mõte on motiveerida lapsi nende harjumuspärasest mitte-midagi-tegemisest välja tulema, näidates, et maailmas on palju head ja ilusat. Lisaks kogevad lapsed, et nemadki saavad hakkama, suudavad olla loojad ning on väärtuslikud. Nii taastub nende kaotsiläinud enesehinnang ja elujulgus. Kunstiteraapia on hea vahend mõistmaks lapse hingeseisundit.

Kui palju lapsi tugikeskust külastab?

Kui avamispäeval oli meie keskuses 6 last, siis aastatega on arv kasvanud ja praegu on nimekirjas umbes 60 Põhja-Tallinna last, kes küll kõik korraga ja iga päev meie juures ei käi. See tähendab, et kui kriisis oleva pere olukord paraneb – näiteks isa või ema on leidnud töö –, siis on ka lapse elukvaliteet paranenud ja ta käib meil harvem või ei vajagi enam päevakeskuse tuge.

Kehtib põhimõte, et kui siin käiv laps teab või tunneb kedagi, kes on hädas, võib ta hädasolija kaasa võtta. Sellisel viisil ongi meile enamik lapsi sattunud, aga ka lastekaitsetöötajad on neid suunanud. Meil käivad nii eesti kui ka vene rahvusest lapsed, kuid mingeid arusaamatusi rahvuse pinnal ei ole kunagi olnud. Meie majas on kirjutamata reegel, et siin ei narrita ega tehta üksteisele märkusi.

Kas keskusel on side laste vanematega?

Kui uus laps tuleb, püüame teada saada, millised on tema kodused olud. Kui lapsevanem on passiivne ja ise meie juurde ei tule, ei ole see põhjuseks last mitte vastu võtta. Keskuse eesmärgiks on ju luua lastele turvaline keskkond. Meie juures ei saa ta mitte ainult süüa, pesta ja vajadusel riided selga, vaid hoopis olulisem on, et laps leiab siit hoolivust, kaitset ja armastust. Meie majas kaasneb tervitusega näiteks alati tugev kallistus ja see ei ole mitte niisama liigutus, vaid siiras rõõm jällenägemise üle.

Meil on päevakeskus, see tähendab, et majas käivatel lastel on kodu olemas. Iseasi, et see ei ole alati maailma parim paik. Sageli on vanem(ad) pikki päevi tööl ja laps ei taha pimedasse koju minna. Juhtudel, kui me saame aru, et lapsele võib ööseks kojuminek mingil põhjusel isegi ohtlik olla, viime ta turvakodusse. Kodune toetus on siiski väga oluline ja kui seda üldse ei ole, tuleb tagasilangus kergemini. Mis ei tähenda, et meie juurde ei võiks enam tagasi tulla.

Jõuluks valmistame alati ette muusikali, kus igal lapsel on roll. Etendused on just pereliikmeile, aga kui vaatajate hulgas on vaid 2–3 ema, siis on kurb küll. Mõistame vanemaid, sest elu hammasrataste vahele sattudes kaob kõigepealt oskus pisiasjadest rõõmu tunda, kuid lapse enda jaoks on tema saavutused väga suure tähendusega ja meie etendustes on palju siirast rõõmu nagu ikka laste esinemistel.

Koostööd teeme aga nii kiriku-, lastekaitse- ja sotsiaaltöötajatega kui ka kooliga ning vajadusel haigla ja politseiga.

Mis saab lapseeast väljakasvanud noortest?

Kuna meie keskuses mõeldakse eeskätte laste arengule, pakkudes neile eakohast tegevust, suuname põhikooli lõpetanud või üle 18aastased teismelised metodisti koguduse noortekeskusse Generation 2 (Apteegi 3). Aga ka linna noortekeskustesse. Samuti on noortel võimalus liituda mõne teise kiriku noorteühenduse või muu organisatsiooniga.

Suurt rõõmu teevad meie kunagised kasvandikud, kes tulevad oma eluga kenasti toime ning on läinud näiteks ametikooli edasi õppima ja käivad end paar korda kuus meile näitamas. Kurvaks teeb aga see, et mõnel juhul on tänava näilise vabadusetunde mõju tugevam ja nii kuuleme meil käinud, kuid taas «kadunud» noorte kohta ka halbu uudiseid.

Mitu inimest Tähetornis lastega tegeleb?

Meil on kaks kristlasest kasvatajat, eesti ja vene rahvusest. Nad on imelised inimesed, väga kannatlikud ja armastavad. Neil on oskus andestada ja alati rahulikuks jääda, nad on tõelised emad, kes õpetavad lastele ka seda, milline on normaalne kodune elu.

Kahjuks ei ole meie majas meeskasvatajat, et lapsed näeksid, millised on nii-öelda meestetööd ja kuidas neid tehakse. Selle on seni korvanud vabatahtlikud misjonärid USAst, kes meil igal suvel majas sanitaarremonti tegemas käivad. Sel suvel oli meil aga laagris meeskasvatajaks vabatahtlik noormees Saksamaalt.

Oleme väga tänulikud abiks käivatele vabatahtlikele Tallinnast. Meil on 2 psühholoogi, 5 keeleõpetajat ja loovkirjutamise ringi juhendaja. Nad on omal alal väga head ja suurte kogemustega spetsialistid, tugeva missioonitundega inimesed, kes teavad, mida pakkuda lastele, kellel on tekkinud probleeme nii kodus kui ka koolis.

Just hoolimine ja mõistmine on see, mida alles maailma uuriv ja arenev laps väga vajab ning mis aitab tal oma kehvana näivast olukorrast välja saada. Mõnikord piisab vaid sellest, kui on keegi, kellel on aega mure ära kuulata. Alati ei pea isegi sekkuma, segasena tunduvad asjad saab selgeks rääkida, arusaamatud tunded aga kunsti kaudu välja elada.

Me ei ole end oma töös kunagi üksi tundnud. Ikka on olnud häid inimesi, kes on nõu ja jõuga appi tulnud, astunud läbi just siis, kui kõige enam abi vajame. Suur tänu neile kõigile!

Monika Reedik