Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Kui koguduseks on terve Eesti ühiskond

24.02.2021 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Iseseisvuspäeva auks on toomkiriku pealöövi võidukaare kohal suuremõõduline rahvustrikoloor, mis oli okupatsiooniaastatel peidetud koorirõdu peidikusse.2 x Liina Raudvassar.

Eesti Vabariigi 103. aastapäeva tähistamise kavas on kell 11 Tallinna piiskoplikus toomkirikus algav oikumeeniline tänujumalateenistus, kus jutlustab peapiiskop Urmas Viilma.

Möödunud kesknädalal toomkirikusse jõudes kohtun pastor loci Arho Tuhkruga, kesjust oli osa võtnud iseseisvuspäeva pidukomisjoni virtuaalkoosolekust. Teiste päevakorrapunktide kõrval oli nõupidamisel kõneks ka 24. veebruari oikumeeniline tänujumalateenistus. Jumalateenistus on ametlikus aastapäevaprogrammis ning seetõttu omab teiste pidupäevaüritustega võrdset kaalu. Seega on loomulik, et teenistusest teeb reaalajas ülekande ETV, tuues seeläbi toomkirikus toimuva igasse kodusse.

Trikoloor võidukaarel

„Toomkirikus on aastapäevateenistust peetud ka varem, aga tänavu varjutab toimuvat koroonapandeemia oma piirangutega,“ räägib õp Tuhkru, tuues näiteks, et kutseid laiali ei saadetud ning kirikusse on lubatud kuni 200 inimest. Samuti otsustati kavast maha tõmmata koori osa ja koguduselaulu aitab toetada kantor Veljo Reier. Algusprotsessiooni saadab koos oreliga kaks torupilli. 

Toomõpetaja näitab uhkusega kiriku kesklöövi, otse võidukaare kohale seinale kinnitatud eriliselt suurte küljemõõtudega (2 x 4 m) rahvuslippu. Ta selgitab: „Lipu mõõdud räägivad, et tegemist on mastilipuga ja välimus reedab, et ustava sulasena on see oma rolli eestluse hoidjana ka truult täitnud. 1983. aastal leiti lipp remondi käigus koorirõdu peidikust ja leidja võttis selle salaja enda peresse hoiule. Reformatsiooni 500. aastapäevaks jõudis lipp rahvusliku reliikviana kogudusse tagasi.“

Jutlusel on ühiskondlik mõõde

Soovimata avada etteruttavalt aastapäevajutluse sisu, nimetab peapiiskop Urmas Viilma, et keskendub selles meie ajale ja küsimusele, kuidas me aega kasutame: „Meil on seljataga peaaegu 30 aastat iseseisvust pärast okupatsiooni. Võiksime hinnata, kus me oma riigi, maa ja rahvaga parasjagu oleme. Seda analüüsides saame küsida, kas näeme ka ohumärke.“ 

Peapiiskop tunnistab, et arvestab jutlust kirjutades sihtrühmaga, kes on oluliselt laiem kui tavateenistustel. Teoreetiliselt terve ühiskond, sest teleülekanne võimaldab kõigil soovijatel sellest reaalajas osa saada. Aastapäevajutlusel on ühiskondlik mõõde, arvab Viilma, nentides, et on kogenud igal aastal järelkaja oma iseseisvuspäeva jutlusele.

„Küpsetan seda pikka aega ja tavapärasest jutlusest oluliselt suurema tähelepanuga, alustades märkmete tegemist kuupäevad varem. Ühe hooga valmis kirjutades loen teksti seejärel kordi ja lasen settida ning muudan protsessi käigus. Tahan lühikese ajaga suhteliselt palju ära öelda. Soovin peegeldada hetke, kus me ühiskonnaga oleme. Ühelt poolt ma ei saa unustada, et tegemist on pidupäevajutlusega, aga väike annus ühiskonnakriitilisust või n-ö peeglisse vaatamist tundub päevakohane. Midagi kriitiliselt öeldes mõtlen ka iseendale – ka mina ise pean paastuajal peeglisse vaatama ja vajadusel muutuma,“ räägib kirikupea. Jutluse peaeesmärgina näeb ta võimalust kuulutada evangeeliumi.

Liina Raudvassar 

Pildigalerii:

Peapiiskop Urmas Viilma (paremal) ja õpetaja Arho Tuhkru Tallinna piiskopliku toomkiriku ees, kus 24. veebruaril toimuv oikumeeniline jumalateenistus jõuab rahvusringhäälingu vahendusel iga huviliseni.

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)