Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kui koduks on Inglismaa…

16.06.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Lagle Heinla, E.E.L.K. Inglismaa praostkonna praosti kt, noor naine, keda elu on viinud kaugele kodust, teab, mis on tema missioon. Sealsed eestlased on teda omaks võtnud ja vajavad teda. Ta teab seda ja teeb pühendunult oma tööd, milleks Jumal on teda kutsunud.
Tema esimene jumalateenistus Inglismaal leidis aset 1996. aasta jõululaupäeval. Lähetuse välismaale sai noor diakon pastoraalseminarist. Ettenähtud praktilise aasta esimese poole tegi ta tööd Hageri koguduses, teise poole Londoni eesti koguduses.
Diakoni saabumine oli kogudusele suureks kergenduseks, sest juba neli aastat oli kogudus olnud ilma õpetajata alates ajast, mil õpetaja Alar Laats oli naasnud Eestisse. Kogudus tegi Lagle Heinlale ettepaneku jääda kogudust teenima ka pärast praktikaaja lõppu ja ta nõustus. Aasta pärast ordineeriti Heinla õpetajaks ja ta läks tagasi Inglismaale, nüüd juba kui koguduse õpetaja.
Uus elupaik

Kohanemine uue elupaigaga Inglismaal võttis aega. Lagle Heinla arvates toimus see etappidena. Kõigepealt oli kultuuriline sokk, sellele järgnes kohanemine. Mõne aja möödudes saabus koduigatsus, mis samuti taandus. Praegu tunneb naine end Inglismaal piisavalt koduselt selleks, et märgata ümbritseva elu kitsaskohti, mis ehk turistipilgule varjatuks jäävad.
Lagle Heinla elab praegu Põhja-Londonis nn türgi-kreeka linnaosas. Selles piirkonnas elavad sisserändajad. Seal on ukrainlasi, venelasi, poolakaid, hiinlasi ja muidugi kreeklasi ja türklasi – neid on sealsete elanike seas kõige rohkem. Kuna tegu on väljarännanute alaga, siis kohtab seal rohkem ka töötuid ja sotsiaalabi vajavaid inimesi. Arvukalt on paljulapselisi perekondi.
Lagle Heinlale meeldib vaadelda naabreid. Enamasti on tegu suurte traditsiooniliste perekondadega, mida mujal Londonis enam naljalt ei kohta, kelle kultuur teeb linnaosa hubaseks. Võlu lisavad linnaosale väikesed hubased restoranid ja poekesed, kust võib osta soodsa hinnaga head kaupa.
Töö

Tööd, mida päevast päeva teha tuleb, on rohkesti. Kogudusi, mis teenimist tahavad, on üle Inglismaa. Kolm suuremat Londonis, Bradfordis ja Leicesteris ja mõni väiksem maakogudus. Vahemaa tööpaikade vahel on suur.
Lagle Heinla muheleb: «Jah, ega Inglismaa ju tegelikult ole eriti lai, aga pikkust on sel omajagu. Tihti tuleb bussi või rongiga kaua sõita, läbides pikki vahemaid. Eriti matuste ja kodukülastuste puhul on see raske. Siis tuleb alati hästi ette planeerida, avaliku transpordi peale loota ja palvetada, et see ikka töötab.»
Autot Lagle Heinla enesele soetada ei taha, Inglismaa tingimustes on see liialt kulukas, tülikas ja väheefektiivne sõiduvahend. Kindlam on rongiga sõita.
Lagle Heinla väidab, et otsene kirikutöö on kahjuks vaid 1/3 tema tegemistest. Palju tuleb teha administratiivset tööd: korraldada praostkonna tööd, suhelda Toronto peakontoriga, Eestiga, Inglise kirikuga, ingliskeelse luteri kirikuga. Londonis asub ka katusorganisatsioon, mis ühendab kõiki luterlikke kirikuid Inglismaal ja Lagle kuulub selle juhatusse.
Ameteid lisaks igapäevatööle on teisigi: ta on Eesti Maja juhatuse liige ja eesti keele õpetaja. Tunnid toimuvad kaks korda kuus Eesti Majas, õpilasteks on peamiselt teistest rahvustest inimesed, kes tunnevad huvi meie keele vastu; aga on ka eestlasi, kel side emakeelega nõrgem, kui võiks olla. Õppematerjalid saadakse Eestist, õpetust toetab haridus- ja teadusministeerium. Lisaks kõigele muule korraldab Lagle Heinla kolmandat aastat kohalike noorte eestlaste läbikäimist.
Kirikus ja Eesti Majas

Jumalateenistusi peetakse eri paikades kohalikes Eesti Majades, vaid Londoni kogudus rendib teenistuste tarvis kirikuruume. Viimasel on ka oma organist, inglane, Kuningliku Muusikaakadeemia emeriitprofessor Peter Lea-Cox. Mees on teeninud koos eesti kogudusega juba aastakümneid ja tunneb hästi eestikeelset liturgiat.
Teistes kogudustes kannavad teenistuse muusikalise poole eest hoolt teise põlvkonna eestlased, kes valdavalt on saanud väga hea muusikalise hariduse ja suudavad mängida nii klaveril kui ka orelil.
Omavahel suhtlev eestlaskond ja jumalateenistustel osalev kogudus koosneb enam-vähem samadest inimestest. Suurema osa liikmetest moodustavad siiski nn esimese põlvkonna eestlased, teise põlvkonna eestlastest on paljud liitunud ka kohaliku Inglise kirikuga. Ja õpetaja Heinla on selle otsuse heaks kiitnud. Lapsed käivad inglise koolis, räägivad inglise keeles ja on loomulik, et nad käivad leeris oma klassikaaslastega. Suur osa neist kuulub korraga kahte kogudusse, kohalikku inglise ja eesti omasse.
Väliseestlased ja kodueestlased

Lagle Heinla sõnul püsivad Inglismaa eestlaste kogukonnad enam-vähem kindlas suuruses. Vanaduse või surma läbi lahkunute asemel liituvad kogudusega uued liikmed, kes on sündinud ja kasvanud Eestis, ent elu on toonud neid mingil põhjusel Inglismaale. See on tema arvates suurepärane täiendus kogukonda ja kogudusse ja iga tuleja üle saab vaid rõõmu tunda.
Väliseestlaste seas on aga vähe neid, kes kodumaale tagasi minna tahaks. Isegi vaid korraks Eestisse sõita on paljude jaoks problemaatiline. Kardetakse tulla, sest see võib kaasa tuua pettumuse. Möödunud on aastakümned ja miski ei ole enam endine. Lapsepõlvemälestus kodumaast on ajapikku muutunud unelmaks ja seda kardetakse tegelikkusega lõhkuda. Kui vahel läheb eakas koguduseliige oma õpetaja jutule, tuleb ilmsiks valu ja sisemine kannatus, mida on aastaid salaja hinges hoitud. Keegi ei ole ju kodust kerge südamega lahkunud.
Vanadus ja haigused sunnivad inimest oma elu üle rohkem järele mõtlema ja kõik valusad mälestused tulevad tagasi. Meenuvad sõjaaegsed kaotused ja kannatused, rasked lahingud ja ammu surnud kaasvõitlejad. Kogu sissepoole elatud valu, mis ei ole aja jooksul sugugi väiksemaks jäänud, tuleb lõpuks välja. See on väljarännanud eestlase traagika, mida saab lõplikult mõista vaid inimesega suheldes.
Lagle Heinla leiab, et kodus ja välismaal elavate eestlaste erinevus torkab silma siis, kui ta periooditi Eestis käib. Ta ütleb, et kodueestlased on palju negativistlikumad. Ikka ei olda eluga rahul ja pahandatakse paljude asjade ja olude üle.
Inglismaa eestlased on palju positiivsema ellusuhtumisega ja seda mitte sellepärast, et neil oleks palju parem elu. Mured on inimestel nii siin kui seal. Aga väliseestlased oskavad rõõmu tunda pisiasjadest: kui tore, et kokku saime; kui tore, et on ilus ilm; kui hea, et tervis lubas mul kohale tulla jne. Ja nii läheb rõõm jagades vaid suuremaks. Eks ole siit ka meil midagi õppida…
Soovid, soovid

Eesti on nüüdseks Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Kuidas peaks eestlane käituma uudses olukorras? Lagle Heinla usub, et meie inimestel on oma väärtus ja eestlased ei peaks minema Euroopasse ennast müüma. «Käituda tuleks enesekindlalt ja me võiksime olla uhked selle üle, kes me oleme. Londonis elab palju eri rahvusest inimesi, kes tahavad sulanduda, ennast kaotada. Kui see õnnestub, siis ei kuulu need inimesed enam kuhugi ja see on kurb. Sellist saatust ma eestlastele ei soovi,» on naine kindel.
Eesti Kiriku lugejatele soovib Lagle Heinla aga lihtsalt: «Tellige ja lugege Eesti Kirikut ja toetage meie Eesti kirikut!»
Meeli Pärtelpoeg

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)