Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui kivid kõnelevad…

21.06.2010 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Homme on võidupüha. Vabadussõjas 1919. aasta südasuvel Võnnu all Landeswehri vägede üle saavutatud võidu aastapäeva hakati meil võidupühana tähistama alles 1934. aastast.
Selleks ajaks oli juba enamikusse Eestimaa kihelkondadesse jõutud püstitada mälestussambad Esimeses ilmasõjas ja sellele järgnenud Vabadussõjas langenutele. On tähelepanuväärne, millise innu ja ohvrimeelsusega raskele ajale vaatamata meie rahvas oma kangelaste mälestust väärtustas. Ei ole kuulnud, et need sambad oleks kohe pärast püstitamist lagunema ja pragunema hakanud, nagu on kahetsusväärselt juhtunud alles aasta tagasi pidulikult õnnistatud Tallinna Vabadussõja võidusambaga.
Ometi ei antud kaua püsida ka meie kihelkondlikel sammastel, mis sümboliseerisid ühe väikese rahva erakordset sitkust Vabadussõjas, kus piltlikult võitles Taavet korraga kahe Koljatiga ja võitis mõlemad. Need kiiresti püstitatud monumendid sümboliseerisid meie esivanemate usku oma riigisse ning tahet kättevõidetud iseseisvust hoida. Alles äsja Eesti lipu aastapäeval esilinastunud filmis «Su üle Jumal valvaku» näidatakse dokumentaalkaadreid ka 1923. aasta septembris Rapla kirikuaeda püstitatud Vabadussõja ausamba avamisest. Tegemist oli kunstnik Jaan Koorti loodud täiesti omanäolise taiesega, mis juba esimesel okupatsiooniaastal 1940 uuele võimule jalgu jäi.
On groteskne, kuidas rahva vaimujõu murdmiseks võttis nõukogude võim ette kõigepealt kivid, mis ju ei kisendanud, kui neid lõhuti ja ööpimeduses minema viidi. Võib-olla taipasid siis veel vähesed, et see on alles nende tegude algus. Juba aasta hiljem, suvel 1941, jõudis järg ka inimeste kätte. Need tuhanded, kes oma peredest lahutatuina loomavagunites Siberi poole sõitsid, alistusid sama hääletult nagu kivid.
Paradoksaalne on see, et nii ausammaste hävitamist kui ka suurküüditamisi viisid kõrgemalt tulnud käskude põhjal läbi inimesed, kelle vanemad olid need sambad püstitanud ning kelle isad ja vanaisad jätnud elu Vabadussõjas. Neljanda käsu jõhkramat rikkumist on raske ette kujutada. Pole siis ime, et ka paljude kohalike Juudaste ja kollaboratsionistide käsi ei saanudki hästi käia sellel maal, mille Jumal oli juba nende esivanematele elamiseks andnud.
Rapla lõhutud mälestussamba tükid olid aastakümneid peidus ühe nõukogudeaegse masina-traktorijaama küttelao vundamendis. Inimesed, kes seda teadsid, targu vaikisid. Ka kivid oskasid vaikida ja ära oodata aja, mil need paarikümne aasta eest sealt suure auga taas päevavalgele toodi. Sümboolne on see, et sama koha peale ehitati hiljem ridamaja, kus praegu on ka Rapla koguduse õpetaja ametikorter.
Eelolevast laupäevast saavad need lõhutud ja räsitud, kuid imelisel kombel säilinud kiviplokid Kaitseliidu kooli territooriumil Alu mõisa pargis uue elu, kus oma lugu rääkida järgnevatele sugupõlvedele. Rapla Vabadussõja ausamba tükkidest luuakse memoriaal kõikidele Eestimaa lõhutud ja hävitatud mälestusmärkidele. Ühe tüki sellest sambast viime 23. juulil Rapla kihelkonna kivina Eestimaa südamesse, Pilistvere murekivide kangrusse. Öeldakse, et kivid ei räägi. Vahel tundub, et ajaloo tummade tunnistajatena kõnelevad kivid rohkemgi kui miski muu. Nad teevad seda ka nende inimeste eest, kes ise enam rääkida ei saa. Just sel põhjusel on paarikümne aastaga Eestimaa kihelkondades taastatud peaaegu kõik endised Vabadussõja mälestusmärgid.
Teame lugu Luuka evangeeliumist, kus rahvas tervitab valjuhäälselt eeslisälu seljas Jeruusalemma poole ratsutavat Jeesust kui messiat ja rahukuningat. Variseride nõudmisele hoiatada oma poolehoidjaid, vastab Jeesus: «Kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!»  Jeruusalemma kivid kisendasid kaks tuhat aastat, enne kui Iisrael riigina taas sündis. Meie oleme olnud palju paremas olukorras. Aidaku Jumal, et Eestimaal ei peaks Tema suurtest tegudest kord kõnelema ainult kivid.


Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)