Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kui kaugel on meist avastamata maailm

24.09.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Pärnu-Jaagupis, 25 km enne kodulinna, tegime veel ühe olulise peatuse – olime unustanud ühispildi tegemata. Sai tehtud ilus pilt reisibussi taustal ja pikendatud kojujõudmist ühise jäätisesöömisega. Foto: Külli Kuusemaa

Suvisel ajal ekskursiooni korraldamine on saanud Pärnu Eliisabeti koguduses kenaks tavaks. Sel aastal võtsime ette reisi naabrite juurde Läänemaale.
Realistlik tundus ühepäevase reisi korraldamine, seega tuli teha valik Läänemaa vaatamisväärsuste hulgast. Väljavalituteks osutusid Haapsalu ja Noarootsi kirikud ning sobivaks ajaks augustikuu keskpaik. Inimeste huvi reisi vastu oli suur, nii et 52kohaline buss täitus ja soovijaid jäi kahjuks mahagi. Teekond algas kodukiriku juurest palvega.
Valge Daam jäi nägemata
Veidi vähem kui kahe tunni pärast jõudsime Läänemaa suurimasse keskusesse Haapsallu. Pisut keerutamist vanalinna romantilistel, valdavalt madalate puumajadega ääristatud tänavatel, ja siis tegi meie reisibuss esimese peatuse. Väikese jalutuskäigu järel olimegi Haapsalu piiskopilinnuse varemete vahel. Oma õitseajal oli tegemist vägagi tähtsa kohaga, siit on Eestimaad ligemale 300 aastat nii vaimses kui majanduslikus mõttes valitsetud.
Läänemaa praost Tiit Salumäe ootas meid Haapsalu toomkirikus, mis on ehituslikult ühtaegu nii lihtne kui ka suursugune. Tiit Salumäe tutvustas Pühale Nikolausele pühitsetud kirikut ja sajanditepikkust kannatuste- ning rõõmuderikast ajalugu. Tänapäevase väljanägemise sai kirik aastal 1990. Tsistertslaste ehitatud ühelööviline kirik on tähelepanuväärne oma laiuse poolest. Eestis ja naaberriikides pole ühtegi laiemat teada.
Tõeliseks vaatamisväärsuseks on toomkiriku ristimiskabel. Kui traditsiooniliselt on need olnud kaheksanurksed, siis selle kiriku kabel on ümmargune ja kõrgusse pürgiv. Kabelisse on püstitatud emaaltar kõigi Siberis surnud eesti emade mälestuseks. Valget Daami me küll ei näinud, kuid Tiit Salumäe kinnitusel ilmub just kabeli siseseinale daam nii päikese- kui ka kuupaistel.
Meile tutvustati alles sel kevadel sissepühitsetud kirikukelli. Kellamehe töö on võimalik tänapäeva elektroonikaga imelihtsaks teha. Tuleb vaid õigel ajal nupule vajutada ja kellad esitavad täpselt seda lugu, mis neisse programmeeritud on – ei mingit tirimist ega tõmbamist.
Tegime ringi ümber toomkiriku ja vaatasime kaitsevallilt alla vastvalminud lastepargile. Meenutasime isekeskis, millal keegi meist viimati Haapsalus käis, selgus et linn on vist liiga lähedal, et sinna eriti tihti satuks.
Toomkiriku juurest suundusime Jaani kirikusse. Võrreldes toomkirikuga on see väike ja tagasihoidlik, kuid just see hoone oli Haapsalu luteri kogudusele koduks okupatsiooniaastatel. Kirikut ehib omapärane kivialtar ja kaunilt restaureeritud kantsel.
Lennukiga valdusi üle vaatama
Retk jätkus Pizza Grande’s, kus meie jaoks olid kohad aegsasti reserveeritud. Meie grupist sai täidetud terve maja ja osa lehtlastki maja taga. Kõhud täis, uurisime, kuhu on saanud meie buss, ning peagi vurasime Noarootsi suunas – poolsaarele, kus enne Teist maailmasõda elas üsna palju rootslasi. Tänapäeval on teeviidad kakskeelsed.
Paljudest ennesõjaaegsetest küladest ongi alles vaid nimi ja mälestus ning ainult pruunid viidad osutavad nendele kohtadele, kus kunagi olid külad täis elujõudu.
Noarootsi kiriku juures võttis meid vastu kohaliku koguduse õpetaja Kaisa Kirikal. Tutvusime väikese helge maakiriku ja pastoraadiga. Noarootsi kiriku juurest suundusime Saare mõisa.
Tegemist on omamoodi haruldusega tänapäeva Eestis. See mõis kuulub baltisakslaste järeltulijatele, sest neil on teeneid Eesti Vabariigi ees. Nimelt selle perekonna mehed on võidelnud Vabadussõjas ja mõned seal ka langenud. Mõisa muuseumitöötaja rääkis, et mõisaomanikud külastavad oma valdusi tänapäeval üpris sagedasti, saabudes tavaliselt lennukiga oma karjamaa-lennuväljale.
Tutvusime kohaliku küla ajalugu kajastava näitusega mõisa kõrvalhoones. Mõisahoonesse ei õnnestunud kahjuks kiigata, sest see oli ühe piduseltskonna jaoks reserveeritud.
Edasi võtsime suuna Rooslepa kabeli poole. Tegelikult on nii Rooslepa kabel kui ka Nõva kirik Noarootsi kiriku abikirikud.
Küünlad Nõva kiriku lühtreis
Rooslepa kabeli puhul on tegemist omamoodi imega. Veel viis aastat tagasi oli kabeli asemel vaid kolm kiviseina ja nende vahel kasvamas suured puud. Kabel on taastatud endiste noarootslaste ja Rootsi kuninga fondi abiga.
Viimase peatuse tegime Nõva kiriku juures. Väike kirik mäletab aegu, mil kohalikke elanikke tunduvalt rohkem oli. Tundsime huvi, miks ühel pool on pinkidel seljatoed, teisel pool aga mitte. Selgus, et vasak pool, kus pinkidel puudusid seljatoed, oli endistel aegadel naiste pool, tööst ja elust väsinud mehed vajasid aga ka kirikus seljatuge.
Nõva kirikus ei ole võimalik lühtreid põlema lülitada. Armsalt väikesed lühtrid on küll olemas, aga selleks, et need ka valgust annaksid, tuleb neisse seada küünlad. Nõnda on see kavas jättagi. Kuulsime, et nii Nõva kui Rooslepa pühakoda on populaarsed abiellujate seas. Nõval pidasime ka Kaisa Kirikali juhatusel õhtupalvuse ja mitte ilma muusikata – organist leidus reisiseltskonna seas. Soovisime, et Issand jääks meiega ja kõigi külastatud paikadega.
Tibutav vihm tegi korrektiivi meie päevaplaani, nimelt Paslepa randa kavandatud piknik tuli pidada Nõva kirikumaja õuel. Päev kulus uskumatult kiiresti ning tuli asuda koduteele.

Maret Vain ja Erika Kukk

 

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)