Kui karistavast Jumalast saab õpetav

25.01.2006 | | Rubriik: Määratlemata

20. jaanuaril Tartu ülikooli
usuteaduskonnas oma doktoridissertatsiooni «Kristlusest oma usuni. Uurimus
muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel» kaitsnud Lea
Altnurme (37) osutab, et sekulariseerumise ja individualiseerumise protsessis
on inimeste usuelu muutunud järjest privaatsemaks. Kui vanem põlv on veel
haaratud kristlikust müüdist, siis noorematel on see asendumas new age müüdiga,
mis loob pinnase sünkretismile.

Kuidas kujunes teema valik? Mis on
põhiküsimuseks?

Lea Altnurme huviks on Eesti inimene, kelle
religioossuse dünaamikat teoloogiadoktor oma dissertatsioonis käsitleb.

Tahtsin uurida tavaliste eestlaste religioossust.
Me ei tea, milline on olnud eestlaste usk mistahes perioodil Eesti ajaloos. On
olemas küll erinevaid konstruktsioone ja arusaamu, aga kõik senised uurimused
on distsipliinikesksed, mitte inimesest lähtuvad. Et usuelu oli uurimata pool
sajandit, valisin oma töö põhiteemaks sel ajavahemikul asetleidnud muutused.

Eesmärgiks oli kirjeldada ja analüüsida
ajalooliste tingimuste ja sotsiaalsete arengute mõju usuelule, aga ka erinevate
elamuste ja elujuhtumite religioosseid seletusviise, vaadete teisenemisi ja
uute ideede levikut. Põhiküsimuseks kujunes, millised muutused on aset leidnud
üksikinimeste usuelus 20. sajandi II poolel ja kuidas need on kulgenud.

Kas magistritöö teema haakub doktori omaga?

See oli «Eesti koolinoorte jumalapilt».
Doktoritöö teema haakub küll, aga ma ei tahtnud koolinoorte juurde jääda, sest
koolinoorte usk pole vanemate inimeste omast märkimisväärselt erinev, see
peegeldab täpselt samu suundumusi ühiskonnas. Soovisin laiendada uuritavat
gruppi.

Mil viisil ja alusel toimus inimeste valik?

Sekulariseerumise ja individualiseerumise
protsessis on inimeste usuelu muutunud järjest privaatsemaks, seetõttu osutus
kõige mõttekamaks kasutada allikana religioossete inimeste elulugusid. Haaratud
ei ole ainult kristlaste, vaid ka teistest usunditest inimeste elulood, samuti
nende biograafiad, kes väitsid, et nad ei ole religioossed, vaid vaimsed.
Viimast seltskonda võib ka otsijateks nimetada.

Mul ei olnud raske selliseid inimesi oma
uurimistöö jaoks leida, kuna mul on palju sidemeid erinevatesse usurühmadesse
kuulujatega, nooruses sain ka ennast otsijaks pidada. Muidugi ei tähenda see,
et oleksin ainult oma tuttavaid intervjueerinud, püüdsin leida ikka sobivate
tunnustega inimesi.

Elulood on jutustatud või kirjutatud
peamiselt aastatel 1998–2000. Valimisse koondasin inimesi eri vanuse, soo ja
religioosse kuuluvuse järgi. 83 biograafiast võtsin lähema uurimise alla 77,
millest 23 kuulusid luterlastele, 9 baptistidele, 3 katoliiklastele, 5
kristlastele, kellel puudus täpne konfessionaalne kuuluvus, 6 budistidele, 4
krišnaiitidele ning 17 individuaalse religioossusega inimestele.

Kristlus ja oma usk. Kui paljud
intervjueeritavad panid mõistete vahele võrdusmärgi? Mida tähendab «oma usk»?

Oma usk on lihtsalt üks termin. Keegi võib
öelda, et kristlus on tema oma usk, või väidavad maausulised, et meie oma usk
on maausk. Minu uurimistöös tähendab aga oma usk individuaalset religioossust.
Sünkretistlikul moel kujundatud usku. Olen talle andnud taolise tähenduse selle
mõiste argikasutusest lähtudes.

Rahva seas on levinud ütlus: ma ei ole
kristlane, mul on oma usk. See tähistab poole sajandi pikkust arengut. 50ndatel
oli veel selge, et kui räägiti usklikust inimesest, siis oli ta kristlane ja
kuulus mõnda kogudusse. Tänasel päeval on olukord muutunud: levib sünkretism.

Kristliku müüdi kõrvale on asunud new age
müüt, mis mõjutab inimeste usku selles suunas, et kristlus ei ole paljudele oma
traditsioonilisel kujul enam vastuvõetav.

Sünkretismi sisu on täna selles, et teatud
kristlikud uskumused asendatakse teatud new age uskumustega ja tekib segu või
kristlus hüljatakse hoopis ning minnakse täielikult new age’le üle. Aga
inimesed enamasti ei identifitseeri ennast new age’lastena, kuigi nende usk
seda sisuliselt on.

Kui suure osa Eesti usklikest moodustavad
kristlased ja kui suure osa new age’lased, seda tegelikult ei tea. Oma raamatus
olen pakkunud: pool ja pool. See on vaid minu oletus.

Mitmest küsitlusest on jäänud domineerima
pilt: eestlane ei nimeta ennast ei usklikuks ega uskmatuks. Miks?

Terve üks alapeatükk minu uurimuses
käsitleb eestlaste religioosset enesemääratlust. Et miks meil on raske ennast
usklikuna määratleda. See tuleneb mu meelest sellest, et sõna «usklik» on poole
sajandiga omandanud negatiivse tähendusvarjundi.

Mõiste on hakanud tähendama sektanti või
usuhullu, sellega on seotud negatiivsed stereotüübid, eelmise vabariigi ajal
see nii veel ei olnud. Eestlane hoidub ennast usklikuna määratlemast ka siis,
kui teda iseloomustavad religioossed huvid või meelsus, sest usk on tema jaoks
midagi kahtlast. Vastasel korral peab ta hakkama tõestama, et ta on ikka
normaalne inimene! Lisaks tähendab usklik kindlasti kristlast.

Kristlusest erineva religioosse
orientatsiooniga eestlane ennast tavaliselt usklikuks ei pea. Seega saame
sotsioloogilistest küsitlustest teada, palju meil on kristlasi. Küsitlused, kus
vastusevariandiks on vaid ateist, mitteusklik ja usklik, ei võimalda «otsijal»
ennast määratleda.

Kui õigustatud on arvata, et suuremad
usulised muutused lähtuvad erinevatest põlvkondadest?

Veelahe läheb kindlasti põlvkondade vahelt.
60ndatel toimunud kultuuriline pööre läänes, paradigmade vahetus, sai vast
kõige ilmsemaks hipide vastukultuuris. Sõnastati uued väärtused ja kujunes uus
mentaliteet.

Pärastsõjaaegne põlvkond Eestis ei võtnud
enam kanda vana luterlikku kristlust, mis jäi talle võõraks. Üheks tunnuseks
on, et Piibli tekst ei ole enam nii normatiivne; Jumal isikulise tegelasena ei
ole nende eluloos enam nii aktiivne; ilmuvad uued religioossed ideed.

Kuidas, mille alusel saab Eesti religioosseid
inimesi grupeerida?

Kõige olulisemaks on usklikuks kujunemise
aeg. Need, kes on saanud usklikuks lapsepõlves, on reeglina sündinud enne sõda.
Usk oli siis veel norm, vähemalt maal talupojakultuuris. Suurem osa rahvast
pidas ennast seotuks kirikuga, riik oli vastutav usuõpetuse õpetamise eest
koolides, usualane haridus varustas religioosse keele ja kompetentsusega,
kiriklikud talitused olid elu pöördemomentidel enesestmõistetavad jne.

Järgmine on juba seltskond, kelle usulised
tõekspidamised kujunesid nõukogude ajal. Tegemist oli suuresti vastupanuga
nõukogude võimule. See oli oluline tegur, mis määras nende religioossuse –
vastandumine kehtivale korrale ning ideoloogiale. Religioon sai normist
alternatiiviks. Usklikuks kujuneti otsingute käigus.

Kolmas grupp on kujunenud usklikuks
usubuumi ajal või pärast seda. Elulugudesse sugeneb rohkem sünkretismi,
tugevneb new age’i müüdi mõju ja luterlik mentaliteet taandub.

Kui oluline on tänapäeva eestlasele kristlik kirik?

Selged märgid näitavad, et kristlik kirik
marginaliseerub kiiresti. Mis kirikust edasi saab, seda ei oska öelda.
Protsessid ajaloos ei kulge sirgjooneliselt, muutused on ikka suhteliselt
prognoosimatud. Me ei tea ju ka seda, millised muutused kirikus eneses aset
leiavad.

Praegu on tendents, et usk
individualiseerub, st et institutsioonilist tuge vajab üha vähem inimesi.
Paljud tajuvad institutsioonilist autoritaarset lähenemist usule surve ja
piirangute rakendamisena oma usuelule. See tuleb näiteks hästi välja
vabakoguduste ja katoliku kiriku suhtumisest inimese seksuaalsusesse.

Oma töös ma vaatlen seda teemat –
seksuaalsus ja institutsiooniline religioon – läbi kolme põlvkonna. Vanade
normide jäikuse ja tänapäeva praktika vaheline lõhe aina suureneb. Sellest
tulevad muidugi konfliktid, ka uskliku hinges. Kui temalt oodatakse, näiteks
vabaabielu või abielulahutuse puhul, mingit süü- ja patutunnet, aga ta seda
reaalselt ei tunne, siis ta ei saa aru, mida temalt õieti nõutakse. Ta tajub
seda sekkumisena oma eraellu, rünnakuna.

Mida võtab usklik ette taolise sisekonflikti puhul?  

Tavaliselt viib üksikinimese ohvriks
toomine üldistele normidele ja dogmadele selle inimese lahkumiseni kogudusest.
Inimesed on väga tundlikud. Paljud ei ootagi seda, kuni nad satuvad
repressioonide, sunni alla.

Kui tajutakse vähematki institutsioonilist
survet kasvõi näiteks usuliste vaadete korrigeerimisele a la meie kirikus
usutakse ja käitutakse just nii ja mitte teisiti, siis juba see peletab eemale.
See on seotud paradigmade muutusega, millel oma töös pikalt peatun.

Siit tulenebki, miks institutsiooniline
kristlus on kriisis. See on hakanud assotsieeruma autoritaarsuse, dogmatismi,
seksismi jms-ga. Kui kiriku poolt tajutakse midagi, mis neid assotsiatsioone
kuidagi kinnitab, siis põgenetakse. 
Viimne autoriteet ei asu paljude jaoks enam Piiblis, Jumalas ega
kirikus, vaid see asub inimeses eneses. Inimene leiab, et tal on õigus
otsustada ise selle üle, mis on tõde. Muidugi, on ka küllalt veel neid, kellele
selline institutsionaalne kristlus sobib väga hästi.

Vahel kuuldub aga nõudeid, et kirik võiks
selgemini väljendada seisukohta üldinimlikes küsimustes?

Jah, samal ajal on hulk inimesi, kes
nõuavad, et kirik võtaks elulistes küsimustes selgemini sõna. Inglise
kirikuloolane Hugh McLeod on öelnud, et kirikult tahetakse, et ta avaldaks oma
seisukoha, ent kui ta on seda teinud, siis saab ta igal juhul nahutada, sest
see ei vasta enamuse ootustele.

Oma jutuga ei taha ma öelda, et kirik peaks
tegema nii või naa, et ta peaks olema kirik tellimise peale. Teiselt poolt,
kirik peaks arvestama nende muutustega. Tuleks leida tasakaal traditsiooni ja
ühiskonnas ilmnevate suundumuste vahel. Alati on see leitud, sest kirik on ju
läbi ajaloo arenenud, tõsi küll, viimastel sajanditel teiste institutsioonide
sabas.

Tänapäeval tõuseb aga küsimus, millise
määrani võib ootustele vastu minnes muutuda, ilma et tekiks oht kristlus
sootumaks minetada, eriti new age’i paradigma tugevnedes, mis ilmneb selgelt ka
traditsiooniliste kirikute liikmeskonnas. 

Kui selgeid ootusi esitasid inimesed
kirikule, milline kirik peaks olema?

Oli neid, kes olid kirikuga rahul, ja neid,
kes ei olnud ning tegid kirikukriitikat. 2000. aastal moodustasid
kirikuliikmete põhihulga üle 65 aasta vanused. Neile kirik sobib, kuna säilitab
lapsepõlveväärtusi ja usku. Nad ei soovi kirikut muuta, see oleks neile võõras
ja arusaamatu.

Noorem põlvkond on rahulolematu. Vahel nad
ei saa isegi aru, mis neid kiriku juures häirib. Ütlevad, et kirik on võõras ja
mõistetamatu. Mõnikord ei oska nad oma ootusi isegi sõnastada. Need, kes on
kuidagi kirikusse püsima jäänud, oskavad ka konkreetsemalt tahta, muuta.

Mida heidetakse kirikule ette?

Põhiline kriitika on seotud stambiga: keegi
ei tohi oma usku teisele peale suruda. Igasugust misjonit vaadatakse
kuritegelikuna. Kui keegi oma usku esitades intensiivseks muutub, pälvib ta
hukkamõistu. Kritiseeritakse ka dogmaatilist lähenemist, seda, et kirikus ei
ole dialoog ja avatud mõtetevahetus eriti võimalik. Samas jääb kriitikata see
vägev «misjon», mida tehakse iga päev reklaami kaudu
materialistlik-hedonistlikule ellusuhtumisele. Ei tule pähegi, et seda võiks ka
misjonina vaadelda. Samuti teeb ka new age misjonit, aga võtted ei ole nii
läbinähtavad.

On’s siis eestlane nii uskmatu?

Teatud parameetrite näitel saab Eestit
pidada üheks sekulariseerunumaks paigaks maailmas, aga mõõdetud on ikka
eelkõige institutsioonilist kristlust. Kui aga läheneme individuaalse
religioossuse seisukohalt, siis me ei saa öelda, et eestlased ei oleks
usklikud.

Saame öelda, et vähemalt pool rahvast on
religioosne, mingil moel. Mil moel nad on usklikud, seda mu uurimus püüabki
näidata. Samuti seda, millised tendentsid valitsevad Eesti religioossel
maastikul. Igasugust usku on.

Räägid ühe müüdi asendumisest teisega.
Millest seda ära tunda?

Näiteks sellest, kuidas inimene sõnastab
usu eesmärki. Vanema põlve kristlastele on eesmärgiks Jumala leidmine, tema
tahte väljaselgitamine ja täitmine lõppeesmärgiga õndsaks saada. Tänapäeval ei
ole new age müüdi mõjul eesmärgiks mitte Jumala otsimine, vaid oma tõe,
oma mina, oma tee vms leidmine, laiemalt religioosne areng iseenesest.

Kui vabakoguduse liikmed räägivad veel
Jumala plaanist oma elus, siis liberaalsetel kristlastel on juba eesmärgiks
omaenda vaimne areng. Samuti tunneb paradigmade muutuse ära näiteks viisis,
kuidas seletatakse kannatuse tähendust.

Kristliku müüdi kohaselt on kannatust
mõtestatud kas Jumala karistuse, eneseohverduse, usu proovilepaneku või muuna.
New age’is aga mõtestatakse seda eelkõige õppetükina, mis on hädavajalik
vaimseks arenguks. Elu on õppetükk. Ka liberaalsete vaadetega noorema põlve
kristlaste  juures võib tähele panna, et
karistavast Jumalast on saanud õpetav Jumal. Sellist retoorikat õpetamisest
vanema põlve usklikud ei kasuta.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)