Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui ka konstruktsioon, siis mitte fiktsioon

10.06.2020 | | Rubriik: Arvamus

Murrangulised sündmused tõstavad küsimuse ajaloo objektiivsusest. Ka siis, kui puudub võimalus seada fakt, näiteks küüditamine, kahtluse alla, jääb võimalus selle erinevaks käsitlemiseks. Rahval on ootus käsitluse järele, kus asjadest kõneldaks nii, nagu need tõesti toimusid. Tänapäeval on kombeks taandada küsimus väitele, et kõik on konstruktsioon. Et objektiivset tõde asjade käigust polegi. Et ka pilt ajaloost on konstruktsioon. 

Ilukirjandus on kahtlemata konstruktsioon, aga mitte alati fiktsioon. Juhul, kui süžee inspireerivaks aluseks on reaalsed faktid. Hiljuti eesti keeles ilmunud vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) raamat „Kolõma jutustused“ viib lugeja õõvastavale jalutuskäigule Stalini aja Nõukogude Liidu sunnitöölaagrisse Kaug-Põhjas. 

Ehkki žanrilt ilukirjandus, tugineb teos autori kogemustele Vaikse ookeani ja Ohhoota mere vahele jäävale Kolõmale rajatud sunnitöölaagrist, mida autori kaasaegne ning saatusekaaslane Aleksandr Solženitsõn on kirjeldanud kui julmusepoolust sel hämmastaval Gulagi maal. Sisu põhineb Šalamovi uskumatul 14 laagriaastal Venemaa kaugemas ja külmemas kolkas. Lugejale pakutakse sissevaadet elukorda, mille kõrval heaoluühiskonnas ka õudusunenäod kahvatavad. 

„Kolõma jutud“ muudab tähendusrikkaks asjaolu, et sinna laagrisse oli saadetud arvestatav hulk eestlasi. Täpne arv puudub, aga nimetatud on, et aastatel 1945–56 viibis laagri(tes) ca 8000 eestlast, kellest pärast vabanemisele järgnenud kohustuslikke asumisaastaid Magadani oblastis jõudis kodumaale umbes 12%. Sealsesse igikeltsa (Kolõmal asub maailma külmapoolus, talvekuudel kukub temperatuur kuni –48 kraadini Celsiuse järgi) on sängitatud tuhandeid maarjamaalasi. 

Eestikeelset kirjavara, saati originaalloomingut, julmusepooluse kohta napib. Ere erand on kirjanik Venda Sõelsepp (1923–2006), kes lisaks apoliitilistele lasteraamatutele kirjutas pärast Kolõmas veedetud aastaid ka proosas ja luules oma poliitvangipõlvest (avaldamisõigus taas vabas Eestis: luuleraamat „Nari laulud“, mälestused ajakirjas Looming). 

Täiesti omaette väärtusega on pastor Harri Haameri Siberi-mälestused raamatus „Meie elu on taevas“, mille seoses Šalamovi teose ilmumisega riiulist ülelugemiseks võtsin. See on raamat kannatuste rajal koos Jumalaga liikumisest. Ateistist keemiadoktorile, kelle trumbiks oli nn teaduslik maailmapilt, tunnistanud Haamer, et ilma Jumalata ta ei suudaks. 

Raamatu mõjusamaid lõike on kirjeldus raskest hetkest teel Kolõmale (lk 75), kui Harri Haamer oli vaimselt murdumas: „Ja siis korraga hüüab üks poisihääl mind otsekui suures ahastuses: iss, iss!“. See oli vanem poeg Eenok, kes isale appi tuli. 

Täna EELK eakaim tegevvaimulik Eenok Haamer tunnistab siinkirjutajale, et see seik on elav näide Jumala hoolitsusest. Ta räägib: „Isa oleks nagu kuulnud, et mina teda hüüan. Ma tegelikult hüüdsingi, aga mitu kuud varem. Siis, kui isa kodust lahkus ja mina olin tagatoas haigevoodis. Jumal hoidis selle hüüdmise alles ja saatis ta isale siis, kui vaja.“ 


14. juuni on leinapäev, küüditatute mälestuspäev.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,

tegevtoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)