Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kui Jumala päike paistab tühja kirikusse

09.02.2011 | | Rubriik: Kirikuelu

13. sajandi II poolel alguse saanud kirik on näinud mitmesuguseid päevi. Fotol on kiriku oma embusse haaranud lumetorm Monika.  Rita Puidet
On ilus vaatepilt, kui päike läbi värvilise vitraažakna vanasse kirikusse paistab. Ja kahju, kui vähesed seda näevad ja pühakojas kuulutatavat sõnumit kuulevad. Aga just seda Viru-Nigulas tõdetakse.

Kuigi Viru-Nigula kirikul on kunagi õlgkatus olnud (1713), tuleb tunnistada, et koguduse hiilgeaeg 1980ndate lõpul oli üürike. Kirik põles 1941 ja ehitati uuesti üles 1958. aastaks, torn taastati aastaks 1988. Selleks ajaks oli kogudus ka õpetajale maja ehitanud.
Nüüd seal õpetajat ei ela, 2006. aastast kogudust teeninud diakon Heinar Roosimägi käis Viru-Nigulasse Lüganuselt. Just käis, sest 1. veebruarist teenib kogudust diakon Ahti Bachblum.
Kahekesi kirikus
Koguduse tõusu- ja mõõnaperioode on näinud ja kogenud kirikuvanem Vaike Küngas, kes kogub ka koguduseliikmetelt maksu. Seda tasub umbes 80 inimest ja ülestõusmispühade ning jõulude ajal on rahvast ka kirikus, aga kirikuvanema üldine konstateering on, et «siin ei ole kedagi».
Peale tema on veel Takja Maie, kes elab kirikust paar kilomeetrit eemal – talvel lumega ei jõua ka tema alati jumalateenistusele. Nemad on koguduse raudvara. Vaike najal on kogudus püsinud, kinnitab Roosimägi.   
«Viru-Nigula on õnnetu koht, seal on midagi juhtunud, miks inimesed kirikus ei käi. Veel kuus-seitse aastat tagasi oli jumalateenistusel kolmekümne inimese ringis,» kinnitab Roosimägi. Ja vallavanem Ervins Veitsurs ütleb, kohapealsed suhted on head, aga pole kogudust.
Mis siis on häda Viru-Nigulas? Ja ehk mõneski koguduses veel. Roosimägi, kes teenib edasi Lüganuse kogudust, ütleb: «Ma ei võtnud teenimist Viru-Nigulas südameasjakski. Mina olen auku lappinud, aga see ei vii edasi.»
Ja kogudus on uue hingekarjase ootel, sest kõige hullem on matusepäevadel, kui vaimulik hilineb, kinnitavad kohalikud inimesed.
Sealne elu pole muidugi ainult nutune.
Häid sõnu
Sügisel rõõmustas kogudus valminud vitraažakna «Kristuse taevaminemine» üle, mille tegi kunstnik Andrei Lobanov. Ja see on hämmastamapanevalt ilus. Õpetaja Tõnu Taremaa (teenis kogudust 1999–2005) algatatud ettevõtmise viis lõpule koguduse juhatuse esimees Veiko Oder.
Kirikuvanema jaoks oli kahjuks siingi tõrvatilk meepotis, sest pärast akna ettepanekut jäid tellingud kiriku kõrvale vedelema. Eakas naisterahvas kutsus appi õepoja, et need koristatud saaks. Aga ega esimehelgi praeguses keerulises majanduslikus olukorras kerge ole oma igapäevase tööga hakkama saada.
Häid sõnu jagub ka esimehe abikaasale, kes muretses kirikusse uued rohelised altarikatted. Nüüd on plaanis saada varastatud valgete katete asemele uued. Mitu head aastat tagasi, kui Kalvi mõisas käisid ehitustööd, sai sealt tõstukit laenatud ja vanu puid maha võetud. Aga vaja oleks veel kiriku ümbert võtta.
Suvel suure vihmaga läks kogudusel hästi – välk lõi vana leerimaja juures puusse, õnneks kukkus puu aia otsa, mitte katusesse. Vald aitab suvel kiriku juurest muruniidukiga niita ja sügisel lehed koristada.
Ühel päeval saab ehk kirikus hakata lagunenud põrandat vahetama, unistab Vaike Küngas. Väike sissetulek kogudusel on väljaüüritavate pindade näol. Veel võib unistada, et mõni leeris käinud noor ka kiriku juurde jääb.
Küünlakuul kogudust teenima asunud Ahti Bachblum ütles jaanuari lõpupäevil, et ei ole veel Viru-Nigula rahvaga kohtunud, aga «kui Jumal ja peapiiskop teenima saadavad, siis tuleb minna».
Kuigi koguduse eelmine karjane ja kogudus näeksid heal meelel, et vaimulik elab kohapeal, pole Bachblumil võimalik loobuda igapäevasest tööst Haljala gümnaasiumis, kus ta annab muusika- ja usundiõpetuse tunde.
Rita Puidet   

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)