Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kui Jumal on sündides kaasa antud

25.05.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eesti Kiriku kauaaegsed lugejad ema Alma Ok ja tema tütar Hille Karm hindavad lehe tasakaalukust. Tiiu PikkurProua Alma Ok (90) on meie ajalehe usin lugeja. Igal kolmapäeval loeb lehe otsast lõpuni läbi, ilma vahet tegemata. «Kui ta on kirikuõpetaja, siis ta on kirikuõpetaja ja ma olen tema mõtetega nõus,» on pr Alma nõus ka vaimulike mõningate eriarvamustega. Õhtuks paneb ta lehe tütar Hille Karmi öökapile, kes siis omakorda lugema asub.
«Olen kirikuga seotud 14aastasest alates,» meenutab pr Alma. «Hakkasin Keila vennastekoguduse kooris laulma. Leeris käisin 1936. aastal praost Köögardali juures. Keilas sain ka oma abikaasaga Raul (Raoul) Okiga tuttavaks ja seal meid ka 1942 laulatati.» 
Raul Ok oli sõja järel Rannamõisa kiriku jutlustaja, õpetajaks ordineeriti 1949. Järgnes 11 aastat Saaremaa koguduste teenimist. Saaremaale sõitis noor pere pisitütar Hillega, kes saarel elades endale vennad Kalle, Taavi ja Toivo sai.

Raul ja Alma Ok
Pr Ok meenutab Saaremaa elu kui üht ilusamat aega: «Lapsed olid väiksed, elasime ilusas kohas Sadama tänavas Marie Eitea majas. Ta oli üks väga lahke naine, kes oli meile suureks abiks.»
Mandrile tagasi tuldi 1960. aastal, kui Raul Ok määrati teenima Risti, Nõva ja Harju-Madise kogudust. «Harju-Risti aeg oli raske aeg. Ühiskondlik olukord läks halvemaks, kirik ja selle teenijad olid põlu all,» räägib Hille. «Õpetaja perel polnud õiget eluasetki. Koguduse maja oli kohtuga kirikult ära võetud. Meil lubati seal elada pool aastat, siis pidime välja kolima. Isa ostis ühe vana majakese, kus me kõik 21 aastat väga kitsastes oludes elasime. Isa ei olnud majandusinimene, ta oli täielikult vaimulikutööle pühendunud, tegi oma tööd südamega, olid ajad missugused tahes. Ometi, kui Harju-Madise kirikus oli tulekahju, siis ronis just isa katusele ja parandas seda. Ta ei olnud ratsionaalne kirikuõpetaja, oli väga emotsionaalne, mõtetes ikka rohkem taevas kui maa peal.»
Alma Ok teenis jumalateenistustel lauluga kaasa. «Ristil oli organistiks klaveriõpetaja, kes teenistuse käigust midagi ei teadnud. Seisin tema kõrval ja õpetasin. Hakkasin ka kaasa laulma. Mul oli suur rõõm, kui orel mängima hakkas ja ma laulda sain, see oli mulle väga südamelähedane.» Ristil meenutavad veel paljud Alma imeilusat lauluhäält.
Nüüd tütre juures Tallinnas elades on pr Alma igapühapäevane usin kirikuskäija, omainimene nii Peetelis kui ka Nõmme Rahus ja vennastekoguduse Endla tänava palvemajas, suvel Ristil. Ta on liigutatud Risti tarmuka kirikuõpetaja Annika Laatsi südamlikust tähelepanust ja huvist koguduse ajaloo vastu; samuti Avo Üpruse heast sõnast Peetelis ja Ove Sanderi sõbralikkusest Nõmmel. Pr Almal on hea meel, et ta jaksab linnas kirikutee veel üksinda ette võtta, kui see just talviselt libe pole. Emadepäevakirikus käib ta  Jüris, millega on seotud tütar Hille abikaasa Rein oma vanemate kaudu ning kus on ristitud Hille tütre Tiina lapsed. Jüri ettevõtliku ja energilise õpetaja Tanel Otsaga seob pr Almat eriline suhe – nimelt olid Taneli vanaema Leida ja Alma lapsepõlves mängukaaslased.

Dialoog Jumalaga
Kirikuõpetaja tütar Hille Karm ütleb, et on lapsest saati tajunud tõrjutust. Ema sõnul oli laste väga hea õppeedukus aluseks, et koolikiusamist ei olnud. Hille ütleb: «Mina tundsin seda aeg-ajalt teravalt ja olen pidanud eluaeg tõestama, et ma pole väärtusetu. Olen kõik koolid lõpetanud cum laude, olen alati kõik parimalt teinud, aga kas see oli alati kõige õigem elamisviis, küsin ma nüüd endalt. Kuid see oli minu reaktsioon.»
Suhted Jumalaga on olnud Hillel keerulised: «Jumal on mulle sündides kaasa antud. Vahepeal olen temast loobunud ja siis taas leidnud. Suhted Jumalaga on mul kulgenud dialoogi stiilis. Oli aeg, kus ma Jumalat ega isa ei mõistnud: märter olla on uhke, kuid miks mina pean kannatama. Isa matustel mõistsin esimest korda, et tal oli olnud täiesti õigus olla see, kes ta oli. Praegu olen endale aru andnud, et see, mis mulle sündides kaasa on antud, ongi minu tee. Pean siin maises elus täitma ülesannet, mis ei ole lihtne. Saan aru, et intellektuaalsus, mida olen koolides omandanud, ei ole see, millega saab uskuda. Uskuda saab südamega, metafüüsiliselt. Väga hästi on seda mõtet väljendanud Eesti Päevalehes (3.04.10) sakslanna Sabine Rückert, kirikuõpetaja tütar. Need on nagu minu mõtted.»
 
Hea sõna misjonär
Hille on töötanud Tallinna Polütehnilise Instituudi (TTÜ) ajalehe toimetajana, Eesti Naise ja Terviselehe toimetajana, BICO (ERGO) Kindlustuse kommunikatsioonijuhina ja toimetab praegu ERGOs kindlustustekste. On kirjutanud palju raamatuid, nii eluloo- kui kogupereraamatuid, mille kaasautoriks on illustraatorina tütar Reet Helisabeth. Ise ütleb, et nii on ta saanud käia Jumala poolt määratud teed: «Olen Jumalale väga tänulik, et suurema osa olen kirjutanud küpses eas, siis, kui sündisid vanema tütre Tiina lapsed. Jõuluraamatutes, mis noorema tütrega koos valmisid, olen väga tahtnud kirjutada jõulude tõelisest sõnumist lastele.
Oma dialoogis Jumalaga olen sealmaal, et saan aru – see on minu ülesanne siin maa peal, ja mul on hea meel, et oma raamatutes olen saanud seda täita. Kuigi ses dialoogis ei ole ma alati teist poolt mõistnud, on mul mingi sisemine piir ikka sees olnud. Kuressaare Laurentiuse kiriku altari kohal on Jumala silm ja lapsest saati ma tean, et ei saa teha teatud asju, et see silm vaatab mind, jälgib minu käekäiku.»
Rääkides lapsepõlve tõrjutusest ja selle taaskerkimisest kogu kiriku vastu tänapäeval, sooviks ta inimestelt rohkem üksteisemõistmist, tolerantsust. «Elu on mulle ette toonud asju, kus ma pean olema tolerantne ja seepärast on valus lugeda mõningaid väga tuntud kirjanikke, arvamusliidreid, kes avaldavad äärmiselt tugevalt oma ateistlikke seisukohti ja paganlikkust ühiskonnas, mis on niigi ilmalik. Olen oma raamatutes tahtnud väljendada vastupidist, kirjutades hea sõna jutte. Hea sõna on minu kui kirjutaja missioon.» Eesti Kirikust leiab Hille head sõna, eriti hindab ta kolumniste, kes oskavad kiriku ja vaimsuse tänapäevaga ühendada.
Tiiu Pikkur

Raul Ok(k)
Sündinud 19.04.1913 Kuressaares
Ordineeritud 1949
Teeninud Rannamõisa, Kuressaare, Anseküla, Jämaja ja Kaarma, Kihelkonna, Kärla, Harju-Madise, Nõva ja Risti kogudust
Laulatatud Alma Amanda Seppeliga Keilas 1942
Lapsed Hille, Kalle, Taavi ja Toivo
Surnud 28.10.1981 Harju-Ristil.

Hille Karm
Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1972
Olnud TPI ajalehe, Eesti Naise ja Terviselehe toimetaja
Praegu ERGO Kindlustuse toimetaja
Õppinud ja õpetanud turundussuhtlust Soome Marketingi Instituudis
Kirjutanud publitsistikat, nt «Me kõik oleme pärit…», novelle (kogumik «Semestri 99. päev»), koguperejutustusi, nt «Ingli valgus», «Joosep ootab jõuluvana», ja elulugusid, sh Helgi Sallo ja Elle Kulli portreeraamatud.
Eesti Naistoimetajate Ühenduse Hea Sõna auhinna laureaat 2009

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)