Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kui inimlikkuse mõõdupuust kaugemale vaadata

10.05.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Hiljaaegu leeritunnis tulevaste koguduseliikmetega vesteldes arutasime mõtet, mis vahe on sellel inimesel, kes Jumalat usub, võrreldes sellega, kes teda oluliseks ei pea.
Küsimus oli vist, et kas on vahet, kui teine inimene toob sulle, janusele ja jalutule, klaasi vett enda või Jumala nimel. Lihtne küsimus, aga selle läbitunnetamine nõuab kogemusi.  Tõepoolest, hea tahte inimesi on maailm täis. Veelgi enam, abivajajaid märgates võid sa tekitada endale hästitasustatud unistuste töökoha, endale õhtuti peegli ees õlale patsutada ja kiita toredaks olemise eest. Evangeeliumita heategemine on moes.   
Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mina tunnen, et inimlikud eeskujud on vajalikud. Kui ma mõnikord hirmus väsinud olen ja õhus on küsimus, kas seda järgmist, võimsamat käiku minus jagub, et kõik vajaminev korraldatud saaks, siis on mul õnneks neid häid eeskujusid võtta. Ja mõnikord, kui vinguv kõneviis mu mõtteis kipub võimust võtma, meenutan ma endale mõne armsa kaasteelise katsumusi ja tublidust.
Ühe niisuguse eeskuju olemasolu nakatab loodetavasti paljusid, sest perearstina töötav Sirje Saar, kes sedakorda aasta emaks pärjati, on väärt nii esiletoomist kui tähelepanu. Nagu öeldakse: ilus, tark ja hea. Aga see headus on muidugi läbitunnetatud, teadlik oma puudustest ja püüdlustest. Olles aasta ema hoole all patsiendina, ei liigutanud ma tema avalikkuses esiletoomiseks küll lillegi, aga võin kahe käega alla kirjutada kõigele, mis tema häid külgi suuremasse valgusesse tõstab.
Küllap kuuleme me tema suust veel hulga häid mõtteid, kuid mulle läks väga hinge ühes teleintervjuus väljatoodu, kus Sirje Saar rääkis sellest, et on võtnud oma lapsi juba nende varasest noorusest peale kaasa ühe eaka inimese juurde, keda on armastusega vaatamas käidud. Ikka selleks, et näha inimlikkuse mõõdupuust kaugemale…   
Mari Paenurm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)