Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kui homme oleks maailma lõpp, rajaksin ma täna koguduse

/ Autor: / Rubriik: Juhtkiri / Number:  /

Peapiiskopi poolt välja kuulutatud reformatsiooni 500. aastapäevale pühendatud õunapuude istutamise kampaania on ilmatu vahva. Inimesed on selle innukalt vastu võtnud ning leidnud selle kaudu oma ühenduse luterluse ja luteri kirikuga Eestimaal. Ärevamaks muutuval ajal on vaja just taolist lihtsat ja praktilist viisi, kuidas suhestuda sellise keerulise teemaga, nagu seda on inimese ja Jumala vaheline suhe, mida siis esindab kirik.
Kuid reformatsiooniaasta saab ühel hetkel läbi ja viimaks ka tuleval aastal ees seisev Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamine. Milline oleks see väga sisuline ja meie kiriku tulevikule mõeldes ka oluline tegevus, mille võiksime kaasa võtta pidustustele järgnevasse argipäeva? Pealkirjas pakutud koguduse rajamise idee võiks olla üks neist olulisematest.
Vahel kuuleme kirikus kahtlevaid sõnavõtte uute koguduste rajamise teemal. Üheks põhjuseks on see, et uue koguduse loomise puhul näib olevat tegemist millegi nii suure ja tähtsaga, et seda ei saa väga kergekäeliselt võtta. Kindlasti on see õige. Nagu on õige ka see, et iga uue kogudusega võtab kirik endale vastutuse nende inimeste eest, kes selles koguduses käima hakkavad.
Teistpidi on uued kogudused kirikule niisama vajalikud kui õunapuud ühele perekonnale. Viljad, mida kirik ennekõike ootab uute liikmete näol, laste- ja noortetöö näol, muutuse näol, saavad tulla koguduse kaudu. Kui me võime tõesti öelda, et meie kirikul on väga hea koguduste võrgustik üle vabariigi, siis sama tõsi on see, et paljudesse inimestega asustatud kohtadesse ei ole kirik veel jõudnud. On uusasulaid, kuhu kiriku käsi kuidagi ei ulatu. Ja ilma koguduseta ei hakka ka ulatuma.
Võiksime teha ühe muudatuse oma koguduse mõistmises. Tihtipeale peame koguduse all silmas vastavalt seadustele loodud juriidilist üksust, millel on oma administratiivsed ja majanduslikud kohustused koos juhtorganite ja koguduse vaimulikuga. See on valest otsast lähenemine. Kogudus on hulk kristlasi, kes tahavad koos olla, sest siis on Kristus nende keskel. Kogudust ei iseloomusta mitte majandusaasta aruanne ega juhtorganite tegevus, vaid sõna ja sakrament. Pühakirja järgi piisab taoliselt koguduseks olemisest kahest või kolmest inimesest (Mt 18:20).
Nii lihtne võiks see ka meil olla. Kui ühes paigas, olgu suures või väikeses, leidub kaks või kolm inimest, kes tahavad sõna ja sakramendi ümber regulaarselt koguneda, on see juba kogudus ja nii võiksimegi seda mõista. Mitte kuulutuspunkti ega väikerühma või mõne muu tööharuna, vaid kogudusena. Uued inimesed vajavad kirikusse tulemiseks sageli mingit ringiga kulgevat teed. Nagu selleks on õunapuu istutamine, et seostada end kuidagi reformatsiooniga. Koguduse puhul saab selleks seoseks olla identiteet. Kui kogudus võtab enda kanda paiga identiteedi loomise ja toetamise, eriti praegusel haldusreformist tuuliseks muutunud ajal, siis on see oluline võimalus, kuidas kõnetada inimest, kes täna midagi kirikust ei tea.
Ehk teine mõttemuutus, mille võiksime teha, on see, et võiksime lahti lasta arusaamast, et kogudus on midagi tohutult pikaajalist ja jäävat. Jah, meie maal on tõesti enamik kogudusi mitmesaja aasta vanused. Need said ka tekkida tänu sellele, et inimesed olid väga paiksed ja elukorraldus oli suhteliselt stabiilne. Tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas vajame pigem omalaadseid ajutisi kogudusi, mis tekivad seal, kus on selleks vajadus, ja kaovad niipea, kui see vajadus lakkab. Kogudus ei pea sugugi olema tohutult pikaajaline projekt. Koguduse eesmärk ei ole ju kogudus ise, vaid Kristus ja tema kuulutatud evangeeliumi edasiandmine. Ja kui ühel hetkel olud muutuvad ja näiteks ei leidu enam neid, kes sõna ja sakramendi ümber koguneksid, siis võib rahumeeli koguduse ka sulgeda. Kui kogudus ei jää kestma aastakümneteks ja -sadadeks, ei tähenda see sugugi, et üritus on nurjunud. Iga päev, mil on sõna kuulutatud ja sakramente jagatud, on ju midagi selles paigas ja neis inimestes muutunud. See muutus ei kao koos kogudusega. Ehk oleks reformatsiooni juubeli tähistamise üks praktilisi väljundeid eesmärk meie kirikule rajada järgmise 10 aastaga 10 uut kogudust?

Tauno2

 

 

 

 
Tauno Toompuu,
assessor