Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kui elu teeb uskumatuid pöördeid

15.04.2020 | | Rubriik: Persoon minevikust
Arkadi Filippov. Arhiiv

Paastumaarjapäeval möödus 110 aastat kirikuõpetaja Arkadi Filippovi sünnist.

Võib-olla polekski väga põhjust meenutada kirikuõpetajat, kes vaid aasta on saanud teenida meie luteri kirikus. Ja kelle nime, tuleb tunnistada, polnud varem kuulnudki. Lisaks veel on tema rahvuseks märgitud andmebaasides sakslane. Ent ometi paelus ta ühe huvitava fakti tõttu – ta oli nimelt Kiviõli Peetri koguduse korraldajaõpetaja.

Vähesed napid andmed Arkadi Filippovi kohta (kasutatud ka nimekuju Arkadius Filippow) annavad teada, et ta sündis Venemaal Tambovi kubermangus Solotovkas 25. märtsil 1910. Tema isa oli Sergei, amet teadmata. 

Ajalooprofessor Tiit Rosenberg on kirjutanud, et „kolmveerand Siberisse rännanuid olid maad otsivad või maksude eest põgenevad talupojad. Aastail 1885–1913 Siberisse rännanud 4,4 miljonist inimesest 19% moodustasid Euroopa-Venemaa läänepoolsetest provintsidest välja rännanud mittevene rahvad“. Ja et 1848.–49. aasta revolutsioon pani liikuma suure hulga poliitiliselt motiveeritud väljarändajaid, eriti Saksamaalt. (EPL 3.7.2007)

Mis põhjusel Arkadi Filippovi pere Venemaale ja edasi Eestisse sattus, ei tea, ent 1929 lõpetas Arkadi Kuressaares Saksa eraühisgümnaasiumi. Edasi läks ta õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda, kus õppis aastatel 1931–1936, kuuludes ühtlasi korporatsiooni Fraternitas Normannia. Juuni alguse Postimees aastast 1936 annab teada, et usuteaduskonna lõpetas kaheksa üliõpilast, teiste seas Arkadi Filippov.

Arkadi Filippov ordineeriti 20. oktoobril 1937 ja määrati Saaremaa praostkonna vikaarõpetajaks. Koduseks saanud Saaremaale jäi ta küll väga lühikeseks ajaks, sest Kiviõlis oli suvel 1936 hakatud tööstushoonet kirikuks ümber ehitama ja noorele kogudusele vajati vaimulikku, kes hakkaks kogudust üles ehitama. Koguduse avajumalateenistuse pidas ta koos Bruno Edermaga 27. märtsil 1938 Kiviõli rahvamajas.

Kaks kuud hiljem võis Järva Teatajast (30. mai 1938) lugeda: „Pühapäewal, 29. mail toimus Kiwiõli Peetri koguduse uue kirikla awamine. Piiskopi ja konsistooriumi esindajana wõttis awateenistusest osa piiskoplik wikaar Soomre, kes andis ka üle konsistooriumi kingituse piibli. Kohal wiibis ka Alutaguse praost Jalaias. Tähtpäewa puhul on noorele kogudusele tulnud rohkesti terwitustelegramme. A./Ü. „Kiwiõli“ keskjuhatuse poolt anti kingitusena üle altaritarbed. Awateenistusest osawõtt kujunes wäga rohkearvuliseks ja nii rahwamaja kui ka uus kirikla olid tulwil kuulajaid.“ Kirik hävis II maailmasõja ajal.

Rahvusarhiivis asuvad Kiviõli koguduse personaaliaraamatudki pärinevad aastast 1938. Võib-olla on luteri koguduse asutamine seotud kirikupoliitilise olukorraga, sest katoliiklasest misjonär Tadeusz Kraus on kirjutanud, et Kiviõlis on asutatud uus kogudus („Misjonäri mälestusi Eestist“). Poolast oli saabunud 400 kaevurit koos peredega ja nad vajasid teenimist. (1936 oli avatud uus suur kaevandus.) Aga eks kohalik rahvaski vajas jumalasõna. 

Ja siis tuli taas uus aeg. Ajaleht Uus Eesti andis 26. oktoobril 1939 teada, et teenimisest on vabastatud 26 saksa rahvusest õpetajat. Saksamaale suundus ka Filippov. Ta jätkas jumalasõna kuulutamist mitmes paigas Saksamaal, sh Düsseldorfis. Vanaduspõlves elas ta Taani piiri lähedal Schleswig-Holsteini liidumaal. Arkadi Filippov lahkus igavikku 1986.

Suurte lootustega avatud kogudus ei suutnud muutunud oludes püsima jääda. Seda enam, et sõda võttis ka oma pühakoja.

Rita Puidet

Pildigalerii:

Kiviõli Peetri kirik. 1938. a tööstushoonest kirikuks ümber ehitatud hoone. Foto raamatust „Eesti kirikud“.

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem. (Lk 12:48)