Kui elu pääle mõtlen, olen tänulik

24. mail möödub 60 aastat emeriitpeapiiskop Kuno Pajula ordinatsioonist. Selle auväärse tähisega on ta oma 86 eluaasta juures üks pikema staažiga vaimulikke meie kirikus.
Kuno Pajula asus kiriku teenistusse segasel ja ebakindlal ajal. Hulk vaimulikke oli lahkunud raja taha, teised represseeritud. «Noorte järele oli 1950ndal suur vajadus,» võtab mees omaaegse situatsiooni kokku.

Külaintelligendist pealinna praostiks
«Kui ma esimest korda läksin tutvuma oma tulevase esimese töökohaga kirikus – Illuka kogudusega Virumaal, oli vallamaja esine masinaid täis. Nendega viidi inimesi küüditamisrongi,» meenutab vaimulik. Tuttavate kaudu ja õpetaja Voldemar Kuljuse soovitusel toonasesse Usuteaduse Kõrgemasse Katsekomisjoni (tänane Usuteaduse Instituut) läinud noor mees sai teha vaid mõne eksami, kui leiti teda juba sobiv olevat kohale määrata. Esimene matus Illukal oli külanõukogu esimehe oma, kelle metsavennad olid maha lasknud. Niisugustes oludes tuli jumalasõna kuulutada.
«Kohaliku intelligentsi moodustasid kolm meest, kui nii võib öelda – apteeker, velsker ja mina… Natuke trööstitu. Kui juba Iisakus olin, teenisin ka Narva Aleksandri kogudust. Palju rahvast käis koos, jutlustaja oli kohapeal olemas… Ja kui te nüüd mõtlete, mis seal kõik juba tehtud on! Suurepärane!»
1957. aastast sai Pajulast järgmiseks kolmekümneks aastaks Tallinna Jaani koguduse vaimulik, hiljem ka praost. «Viiekümnendate lõpp oli tegelikult väga kiire töö aeg – leerid oli suured, sula juba toimis ja inimesed tulid kiriku juurde. Matuseid oli ka tohutult, nii juhtuski mõnikord, et laupäeval olid matused, külmetasid, pühapäeval kül­metasid teenistusel kirikus ja pärast seda läksid jälle matuseid pidama, kus oli külm,» meenutab Pajula oma teenimisaastaid.
Veel lisab auväärt vaimulik, et kibekiire töö tõttu jäi ehk omaaegne haridus tagasihoidlikumaks, kui see oleks võinud olla. Oma täiendusõppe kohta kuuekümnendate alguses Göttingenis ütleb Pajula, et sai siis pisut nuusutada, mida tähendab ja mida võimaldab õppimine ülikoolis. «Ma pean ka siiski ütlema, et neil poistel, kes Tallinnas ja siin lähedal teenisid, oli see suurepärane võimalus käia instituudi juures loengutel ja vestlusõhtutel ka pärast selle kooli lõpetamist.»   

Suurim muutus kirikus
«Nojah, nii me seal Tallinnas esialgu teenisime – igas koguduses oli tavaliselt üks vanem ja väärikam vaimulik ees ning noorem ja kogenematum tema kõrval. Mind kutsus Kiivit seenior esialgu prooviks, Kaarlis oli Rätsep Hargi kõrval ja nii teisteski,» meenutab tähtpäevaline. Juba praosti kohustusi täitva Kuno Pajula valis kirikukogu 1987. aastal luterliku kiriku peapiiskopiks ning ta oli selles ametis 1994. aastani, mil vanusepiir ette tuli. «Ütleme nii, et tööd sai siis omajagu tehtud ja eks need olid jällegi huvitavad ajad. Kui ma kõige selle elu pääle mõtlen, olen tänulik. Kiriku juurde jõudis vabadusemõte ehk varemgi, kui see päriselt teoks sai, ning paljude leerilastega sai neil teemadel ka kõneldud.»
Vaadates muutustele kiriku ümber ja sees nimetab Pajula suurimaks muutuseks igapühapäevast armulauda. «Kui mina teenima asusin, siis oli kirikuliste suhtumine umbes niisugune – armulauale minna? No ega ma veel surema hakka!» Toona oli levinud armulaua jagamine surijaile ja kirikus suurtel pühadel.
«Teine asi on nende liikmemaksudega. Kirikuline ütleb sulle, et on nii aastakese maksmata, aga vaatad järele, tegelikult viis,» mõtiskleb Pajula, kes veel praegugi Tallinna toomkirikus kaasa teenib. «Võiks öelda, et seal on hulk rahvast, kes peavad minu kohalolekut enesestmõistetavaks. Niisiis ma olengi kohal. Teised vaimulikud saavad ka siis sõitudes ja puhkusel käia,» muheleb mees. «Istun trolli peale, sõidan kesklinna, astun sealt üles Toompeale. Tagasi… tagasi saan tavaliselt autoga,» lausub vaimulik ja tunnistab, et tema sportlikku vormi aitab hoida neljajalgne sõber, kes kolm korda päevas jalutamist nõuab.    
Eesti Kirik ühineb õnne ja õnnistust soovides kõigiga, kes väärika tähtpäevalise kohalolekut enesestmõistetavaks peavad.
Mari Paenurm

Kuno Pajula
Sündinud 11. märtsil 1924 Sallas Virumaal.
Ordineeritud vaimulikuks 24. mail 1950.
Teeninud Illuka, Iisaku, Kursi, Narva Aleksandri ja Tallinna Jaani kogudust.
EELK peapiiskop 1987–1994.
Õppinud 1949–1959 EELK Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis.
Täiendanud ennast 1960–1961 Göttingeni ülikoolis.
Viimased 15 aastat teeninud kaasa Tallinna piiskoplikus toomkoguduses.