Selle nädala laupäeval peavad paljud koolid avaaktusi, ka haridusest kõneldakse meedias ja kodudes mõnevõrra rohkem kui tavaliselt. Leidsin tänasele kolumnile pealkirja Oskar Lutsu «Kevadest», mis on tõenäoliselt kõige populaarsem Eesti koolielu kirjeldav raamat.

See ei olnud usuõpetuse tund, kuhu koolimajja jõudnud Arno esimesena läks. Küll aga kirjeldatakse «Kevades» usuõpetuse tundi, kus köster Tootsil ahjuroobiga Ameerika asunike palvetamist näitlikustada käskis. Olen vahel mõelnud, kuidas oleksin tänapäeva religiooniõpetajana lahendanud sellise olukorra. Oma üllatuseks avastasin, et vähemalt väliselt üsna sama moodi kui Paunvere köster. Küllap oleksin palunud Tootsil kogu klassile uut palvetamisviisi tutvustada ja siis koos õpilastega selle positiivseid ja negatiivseid külgi analüüsinud. Ainult häbiposti asemel oleks Toots aktiivse õpilasena kiitust pälvinud.

Möödunud nädalal kohtusid Budapestis enamiku Euroopa riikide religiooniõpetajad. Räägiti oma muredest, loodi kontakte ja arutleti erinevate probleemide üle. Konverentsi põhiteemaks oli seekord kodanikuõpetuse ja religiooniõpetuse seosed, nende mõju õpilase identiteediotsinguile jne. Eesti poolt pidime kurvalt tõdema, et süsteemse religioonihariduse puudumise tõttu ei saa rääkida nende ainete koostööst. Vastupidi – on oht, et kodanikuõpetuses ette tulevad fragmendid religioonist annavad sellest eluvaldkonnast õpilastele vaid ühekülgse või isegi karikatuurse pildi.

Kogu maailmas nähakse praegu, et religiooni roll ühiskonnas kasvab. On aabitsatõde, et religiooniküsimustes orienteerumine on vajalik igale inimesele, kes tahab maailmas toimuvat mõista. Eesti kontekstis annaks põhjalikud religioossed argumendid uusi lähenemisi nii arutelule vabadussamba kavandi kui homoparaadi või ka pronkssõduri üle. Kahjuks on enam kuulda fragmentaarselt usuliselt pinnaselt toimuvat lahmimist. 

Kooliaasta alguse puhul religiooniõpetusele mõeldes peab tõdema, et see on enamasti kõikidest ainetest ühes ebakindlamas seisus. Peetakse loomulikuks, et religiooniõpetus ei saa olla riikliku õppekava osa, kuid see ei saa olla ka kooli õppekava osa. Kultuuriloo õpetaja peab olema valvas, et liiga palju tähelepanu religioonile ei pööra ja nii seadusega vastuollu ei lähe. 

Norra professor Svein Sando rääkis Budapesti konverentsil, kuidas ruum, maastik ja arhitektuur loovad inimese spiritualiteeti ja usku ning inimene omakorda loob enda ümber teda kujundavat keskkonda. Sakraalne sfäär on osa sellest ruumist, mis kultiveerib Euroopa kultuuris oluliseks peetavaid väärtusi: tolerantsust, dialoogivalmidust ja õnnelikkust. Kummalisel kombel elavad mitmete uuringute kohaselt Eestis Euroopa kõige õnnetumad inimesed. Usuga tegeldes teeme õnnelikumaks nii oma lähedasi, sõpru kui õpilasi. Ehk viib algav kooliaasta meid sammukese religiooniteemadest rääkimisele lähemale. 

Toomas Jürgenstein